Kui kunst hakkas teraapiaruumi jõudma

Visuaalkunstiteraapia eriala kujunemist seostatakse eriti 20. sajandi keskpaigaga. Suurbritannias kasutas kunstnik Adrian Hill 1940. aastatel mõistet „art therapy“, kirjeldades oma kogemust, et joonistamine ja maalimine toetasid teda haigusest taastumise ajal. Hiljem innustas ta loovtegevust kasutama ka teiste haiglapatsientidega.

Ameerika Ühendriikides kujunesid samal ajal välja kaks mõjukat mõttesuunda, mida seostatakse eelkõige Margaret Naumburgi ja Edith Krameriga. Nende rõhuasetused olid erinevad, kuid mõlemad aitasid kujundada arusaama kunstist teraapilises suhtes.

Pilt kui teine keel

Margaret Naumburg nägi spontaanselt loodud kujutisi omamoodi sümboolse kõnena. Tema töös oli oluline mõte, et pilt võib aidata nähtavaks saada kogemustel, mille sõnastamine on keeruline. Tähtis oli ka see, et teose tähendus ei tuleks väljastpoolt valmis tõlgendusena: inimene ise on oma pildi ja kogemuse tähenduse kõige olulisem tundja.

See mõte on mulle väga lähedane. Kunstiteraapias ei pea terapeut vaatama pilti ja teadma, „mida see tähendab“. Pilt võib hoopis avada vestluse. Mõnikord tekib tähendus kohe, mõnikord alles hiljem ja vahel võib midagi jäädagi lihtsalt värviks, jooneks, kujuks või tundeks.

Loomine ise võib olla oluline

Edith Kramer tõi tugevamalt esile kunstitegemise protsessi enda terapeutilise potentsiaali. Tema käsitluses ei olnud kunst üksnes vahend millegi varjatu väljatoomiseks. Loomine ise – materjaliga töötamine, katsetamine, kujundamine, muutmine ja millegi nähtavaks tegemine – võis olla tähenduslik protsess.

Need kaks ajaloolist rõhuasetust, mida vahel kirjeldatakse lihtsustatult kui „kunst psühhoteraapias“ ja „kunst kui teraapia“, ei pea tänapäeval olema vastandid. Visuaalkunstiteraapias võivad korraga olla olulised nii suhe terapeudiga, loodud kujutis kui ka loomise kogemus ise.

Isikukeskne lähenemine – inimene enne tõlgendust

Visuaalkunstiteraapia ei ole jäänud ühe teooria külge. Selle arengut on mõjutanud psühhodünaamilised, humanistlikud, eksistentsiaalsed, gestalt-, kognitiiv-käitumuslikud ja paljud teised lähenemised. Minu enda töös on oluline isikukeskne lähenemine.

Isikukeskse mõtteviisi keskmes on usaldus inimese enda kogemuse ja sisemiste ressursside vastu. Terapeut ei ole see, kes teab inimese eest, mida tema pilt tähendab või milline lahendus talle sobib. Ta loob suhte ja ruumi, kus inimene saab märgata, uurida, katsetada ja leida tähendusi omal moel.

Loovteraapias on sellel minu jaoks eriline väärtus. Kui sõnu jääb väheks, ei pea kohe leidma „õigeid“ sõnu. Võib võtta värvi. Võib teha joone. Võib midagi kokku rebida ja uuesti paigutada. Võib vaadata valmis tööd ja avastada, et see ütleb midagi, mida enne veel ei osanud küsidagi.

Kolmas osapool ruumis

Visuaalkunstiteraapias ei ole ruumis ainult klient ja terapeut. Seal on ka looming. Eesti loovteraapia käsitluses räägitakse kolmiksuhtest: terapeut – klient – kunstilooming.

See muudab kohtumise omamoodi eriliseks. Kõigest ei pea rääkima otse. Tähelepanu võib liikuda inimese ja pildi vahel, materjali ja kogemuse vahel, vaikuse ja sõnade vahel. Mõnikord annab just see kolmas osapool võimaluse olla keerulise teemaga kontaktis natuke turvalisemalt.

Loovteraapiate kujunemine Eestis

Eestis ulatuvad loovteraapiate organiseerituma arengu juured 1980. aastate algusesse, kui kunsti terapeutilisest kasutamisest huvitatud praktikud ja uurijad hakkasid Tallinna Ülikooli ümber kokku tulema, kogemusi jagama ning seminare ja töötubasid korraldama. 1990. aastatel rakendati loovteraapiaid aktiivsemalt ka Tallinna psühhiaatriakliinikus ning rahvusvahelised kontaktid ja konverentsid aitasid valdkonnal edasi areneda.

Aja jooksul on loovteraapiatest kujunenud Eestis erialane valdkond, mis hõlmab visuaalkunstiteraapiat, muusikateraapiat, tantsu- ja liikumisteraapiat ning draamateraapiat. Loovterapeut on psühhoterapeutilise ravi ja rehabilitatsiooni spetsialist ning loovteraapia ei tähenda lihtsalt „kunsti tegemist, sest see teeb head“. Tegemist on eesmärgipärase ja planeeritud terapeutilise tööga, kus loovus- ja kunstipõhiseid meetodeid kasutatakse kliendi vajadustest ja eesmärkidest lähtudes.

Ja ometi jääb alles midagi väga lihtsat

Kui vaadata visuaalkunstiteraapia ajalugu, võib rääkida teooriatest, eriala kujunemisest, koolkondadest ja professionaalsetest standarditest. Aga kõige selle keskel on püsinud üks üsna lihtne inimlik võimalus: me saame midagi endast väljapoole panna ja seda seejärel natuke teise pilguga vaadata.

Mõnikord sünnib paberile midagi äratuntavat. Mõnikord ainult värvilaik. Mõnikord tahame tehtust rääkida ja mõnikord mitte. Teraapiline väärtus ei sõltu sellest, kas töö on ilus, oskuslik või teistele arusaadav.

Võib-olla ongi üks visuaalkunstiteraapia ajaloo läbivaid mõtteid see, et inimese kogemus ei pea mahtuma ainult sõnadesse.

Me võime leida sellele kuju, värvi ja jälje.

Ja seejärel vaadata, mida see meile räägib – omal moel.