Mai eelviimasel nädalavahetusel pakkisin oma asjad ja sõitsin Soome. Tampere lähistel toimus 23. Põhjamaade kunstiteraapiate konverents, mille seekordne teema oli „Kunsti ja kujutlusvõime transformeeriv potentsiaal“.

Samal ajal otsustas aga elu kodus, et ainult konverentsist oleks selle nädalavahetuse jaoks ilmselgelt liiga vähe.

Täpselt samal päeval, kui mina olin Soomes konverentsil, otsustas meie veel natuke metsik kass tuua ilmale kolm poega. Ja siis ise ära minna.

Nii tegeles minu koju jäänud pere – mees ja lapsed – lisaks kõigele muule ootamatult kolme imepisikese kassipoja toitmise ja soojas hoidmisega. Mina sain kõigele sellele kaasa elada telefoni vahendusel ning üsna praktiliselt harjutada sedasama kohal olemist, millest me terapeutilises töös nii sageli räägime.

Olla seal, kus ma parajasti olen.

Kuigi üks osa minust oleks väga tahtnud olla hoopis kodus nende kolme pisikese juures.

Õnneks ei kasva kassipojad paari päevaga suureks. Kui tagasi jõudsin, olid nad endiselt väga väikesed. Ja veel suuremaks kergenduseks oli selleks ajaks tagasi tulnud ka nende ema, kes vahepeal inimeste kätte langenud hoolitsemise jälle üle võttis.

Nii et ajal, mil mina Soomes mõtlesin koos teistega kujutlusvõimest, muutumisest, kohalolust ja sellest, kuidas tulla toime olukordadega, mida me päriselt kontrollida ei saa, toimus kodus selle kõige kohta üsna veenev praktiline õppus.

Vahel on elul oma viis teooriale illustratsioone juurde joonistada.

Konverentsile oli tulnud ligi 120 inimest ning kuigi nime järgi oli tegemist Põhjamaade konverentsiga, ulatus osalejate ring tegelikult palju kaugemale. Mõneks päevaks tekkis sinna omamoodi väike kunstiteraapia maailm. Inimesed, kes töötavad erinevates riikides, erinevate klientidega ja üsna erinevatel viisidel, aga keda ühendab uudishimu selle vastu, mis võib juhtuda siis, kui inimese kogemuse kõrvale tekib pilt, kujund, materjal või lihtsalt võimalus midagi teistmoodi vaadata.

Ja loomulikult Muumid.

Konverentsi üheks inspiratsiooniallikaks oli Tove Janssoni Muumiorg – lood kuuluvusest ja üksildusest, muutumisest ning sellest, kui erinevalt me kõik maailmas oleme. Ühes peaettekandes jõudsime näiteks Muumimamma juurde, kes võõras keskkonnas igatses oma koduse elu järele ja hakkas tuletorni seintele maalima oma roose. Ta lõi pildi kaudu midagi tuttavat sinna, kus tuttavat parasjagu polnud.

See mõte jäi minuga.

Võib-olla just sellepärast, et selles on midagi väga lähedast sellele, kuidas mina kunstiteraapiat mõistan. Me ei loo alati selleks, et teha midagi ilusat. Vahel loome selleks, et midagi enda jaoks nähtavaks teha. Midagi paigale panna. Või vastupidi – midagi paigast liigutada.

Kujutlusvõime ei ole ainult oskus välja mõelda draakoneid

Üks konverentsi kõige põnevamaid hetki oli minu jaoks Mimmu Rankaneni ettekanne kujutlusvõimest ja kunstiteraapia muutust loovast võimest.

Kujutlusvõimest räägitakse vahel nagu mingist erilisest omadusest: ühel inimesel on seda palju, teisel vähe. Või nagu oleks see eelkõige laste, kunstnike ja nende inimeste pärusmaa, kes oskavad lennult kolm fantastilist olendit välja mõelda.

Aga kujutlusvõime võib olla midagi palju argisemat ja samal ajal palju olulisemat.

See võimaldab meil võtta midagi juba olemasolevat – kogemusi, mälestusi, tundeid, ettekujutust iseendast – ja panna need omavahel natuke teistmoodi kokku. Sellest võivad tekkida uued tähendused ja mõnikord ka võimalus näha enda lugu teisest kohast.

Kunstiteraapia loob sellele protsessile väga konkreetse ruumi: sisemine kogemus saab värvi, joone, kujundi või materjali kaudu vormi ning seda vormi saab vaadata, muuta ja uuesti mõtestada.

See on vist ka üks põhjus, miks mind ennast kujutlusvõime teema järjest rohkem huvitab.

Mitte „ole nüüd loominguline!“, vaid: Mis veel võiks võimalik olla?

Ja siis tuli mul endal teiste ette minna

Konverentsile ei läinud ma ainult kuulama ja vaatama. Viisin seal ka ise läbi töötoa.

Minu teemaks olid tavalised joonistusmängud ja nende kasutamise võimalused terapeutilises töös laste ja noortega.

Mulle see mõte meeldib just sellepärast, et selles pole midagi suurejoonelist. Pole vaja erilist kunstiannet ega uhkeid materjale. Vahel piisab paberist, pliiatsist, ühest lihtsast reeglist ja loast mitte teada, mis lõpuks välja tuleb.

Joonistusmängus võib üks inimene alustada joont ja teine seda jätkata. Võib tekkida kujund, mille tähendust keegi alguses ei teadnud. Võib juhtuda midagi naljakat, täiesti jaburat või ootamatut.

Ja just seal läheb asi minu jaoks huvitavaks.

Sest mängulisus võib vähendada survet teha „õigesti“. Juhus võib tuua pildile midagi, mida me ise poleks planeerinud. Teise inimese lisatud joon sunnib korraks loobuma täielikust kontrollist. Ning pilt, mis algas lihtsalt mänguna, võib ühel hetkel hakata rääkima millestki hoopis olulisemast.

Mis juhtub, kui ma ei saa kõike ise otsustada?
Kas ma suudan teise inimese mõttega kaasa minna?
Kas tema võib minu tehtut muuta?
Kas mina võin tema tehtut muuta?
Ja mida ma teen siis, kui pilt läheb hoopis teises suunas, kui mina kavatsesin?

Need on juba palju suuremad küsimused kui „mida me täna joonistame?“.

Konverentsil oma töötoa läbiviimine oli mulle endale samuti oluline kogemus. Mitte ainult võimalus jagada midagi, mida oma töös kasutan, vaid ka võimalus näha, mida teised spetsialistid nendes lihtsates mängudes märkavad. Töötoale järgnenud arutelud olid toetavad ja südantsoojendavad ning andsid mulle põhjust selle teemaga edasi minna.

Ja läksingi.

Sellest konverentsil jagatud mõttest on vahepeal kasvanud välja järgmine koolitus, kus vaatame joonistusmänge juba põhjalikumalt kui praktilisi töövahendeid laste ja noortega töötamisel.

Mulle meeldib, et selle koolituse alguspunkt ei ole mingi keeruline meetod.

See on mäng.
Paber.
Joon.

Ja küsimus: mis saab siis, kui me lubame sellel joonel minna natuke sinna, kuhu meie ise ei kavatsenud?

Mõnikord on hea olla ise jälle see, kes ei oska

Ühes teises töötoas sattusin mina omakorda õppija rolli. Katja Ollikaineni digikunsti töötoas pidime kasutama vahendeid, mis polnud kõigile sugugi tuttavad.

Ja korraga olime meie – inimesed, kelle jaoks paberid, värvid ja kunstimaterjalid on igapäevane töömaailm – natuke ebakindlad.

Kuhu ma nüüd vajutan? Miks see nii tegi? Kuidas selle tagasi saab?

See oli suurepärane meeldetuletus.

Sest täpselt samamoodi võib ennast tunda inimene, kellele mina ulatan teraapiaruumis pastellid, savi või värvid. Minule tuttav ja turvaline materjal ei pruugi olla tuttav ega turvaline talle.

Konverentsi töötoas kirjeldasid osalejad digimaailmas olemist korraga eksitava, ärevust tekitava ja põnevana.

Terapeudina on päris kasulik aeg-ajalt jälle ise sellel poolel olla.

Järv, graniit ja paljad jalad samblal

Konverents toimus Varala Spordiinstituudis keset Soome loodust. Järv, graniidist kaljud, puud ja vaikus.

Korraldajad olid loonud territooriumile ka sensoorse raja. Seal sai paljajalu samblal kõndida, kivi nuusutada ja kohaliku looduse maitseid proovida.

Päeva jooksul kogunenud ettekannete, kohtumiste ja mõtete vahele tekkis võimalus lihtsalt märgata, mida sa praegu koged.

Ja võib-olla just seda ma sellest nädalavahetusest kõige rohkem kaasa võtsingi.

Et loovus ei tähenda tingimata juurde tegemist.

Vahel tähendab see hoopis peatumist piisavalt kauaks, et märgata midagi, mis oli juba olemas.

Ja siis proovida seda vaadata natuke teise nurga alt.

Üks konverents lõppes, üks mõte tuli minuga koju

Minu joonistusmängude töötuba ei jäänud Soome.

Olen pärast konverentsi selle juurde tagasi tulnud, edasi mõelnud ja vaadanud, kuidas neid lihtsaid mängulisi võtteid veel teadlikumalt kasutada. Sellest on kasvanud välja ka minu järgmise koolituse teema.

Sest mida rohkem ma laste ja noortega töötan, seda enam usun, et alati ei pea alustama suure küsimusega.

Mõnikord võib alustada lihtsalt ühest joonest.

Keegi lisab teise.

Midagi läheb natuke valesti.

Sellest tekib midagi, mida kumbki ei kavatsenud.

Ja äkki on meil olemas koht, kust edasi minna.

Loo omal moel.