Uncategorized - Loovterapeut Epp Sussen https://eppsussen.ee Online kunstiteraapia täiskasvanutele Tue, 08 Sep 2026 12:22:28 +0000 et hourly 1 https://eppsussen.ee/wp-content/uploads/2026/09/cropped-exec-264b404b-0b15-4bce-a180-9728fb6e6e3a-1-32x32.png Uncategorized - Loovterapeut Epp Sussen https://eppsussen.ee 32 32 Oled ikka kindel, et kunstiteraapiat saab läbi ekraani teha? https://eppsussen.ee/oled-ikka-kindel-et-kunstiteraapiat-saab-labi-ekraani-teha/ https://eppsussen.ee/oled-ikka-kindel-et-kunstiteraapiat-saab-labi-ekraani-teha/#respond Tue, 08 Sep 2026 09:21:56 +0000 https://eppsussen.ee/?p=1008 Read more at Loovterapeut Epp Sussen

]]> .single-post .entry-header{display:none}.single-post .site-content>.ast-container{display:block;max-width:none;padding:0}.single-post .entry-content{margin:0}.single-post .entry-content>.ot-article{width:100%;max-width:none;margin:0} .ot-article{--ink:#173238;--muted:#566a6d;--paper:#fbfaf6;--mist:#eef5f3;--coral:#ed896f;--turq:#4faeb0;--olive:#969b61;color:var(--ink);overflow:hidden}.ot-article *{box-sizing:border-box}.ot-wrap{width:min(1160px,calc(100% - 48px));margin-inline:auto}.ot-reading{width:min(820px,calc(100% - 48px));margin-inline:auto} .ot-hero{position:relative;padding:62px 0 48px;background:linear-gradient(180deg,#fff 0%,#f8fbfa 100%)}.ot-kicker{font-size:12px;letter-spacing:.18em;text-transform:uppercase;color:var(--coral);font-weight:650;margin-bottom:18px}.ot-hero h1{font-size:clamp(43px,5.7vw,72px);line-height:1.03;letter-spacing:-.035em;font-weight:500;max-width:980px;margin:0 0 20px}.ot-deck{font-size:clamp(19px,2.1vw,27px);line-height:1.42;color:var(--muted);max-width:790px;margin:0}.ot-meta{margin-top:20px;font-size:14px;color:#768486}.ot-fragments{position:absolute;right:-28px;bottom:-22px;width:250px;height:148px;pointer-events:none;opacity:.56}.ot-fragments span{position:absolute;display:block;width:80px;height:112px;clip-path:polygon(5% 8%,93% 1%,99% 82%,82% 96%,8% 91%,0 24%)}.ot-fragments span:nth-child(1){right:120px;bottom:-32px;background:rgba(237,137,111,.40);transform:rotate(-12deg)}.ot-fragments span:nth-child(2){right:62px;bottom:-20px;background:rgba(79,174,176,.35);transform:rotate(7deg)}.ot-fragments span:nth-child(3){right:4px;bottom:-39px;background:rgba(150,155,97,.32);transform:rotate(-4deg)} .ot-body{padding:42px 0 58px}.ot-body p{font-size:17.2px;line-height:1.58;color:#344d51;margin:0 0 12px}.ot-body>p:first-child{font-size:18.5px;line-height:1.62;color:var(--ink)}.ot-body h2{font-size:clamp(29px,3.1vw,39px);line-height:1.17;letter-spacing:-.02em;font-weight:500;margin:36px 0 14px}.ot-body a{color:#278e91;text-decoration-thickness:1px;text-underline-offset:4px}.ot-body ul{margin:6px 0 26px;padding-left:24px}.ot-body li{font-size:17.2px;line-height:1.58;color:#344d51;margin-bottom:7px}.ot-note{font-size:23px!important;line-height:1.42!important;color:var(--ink)!important;margin:26px 0!important;font-style:italic}.ot-pull{position:relative;width:min(860px,calc(100vw - 48px));margin:42px 50%;transform:translateX(-50%);padding:32px 52px;text-align:center;font-size:clamp(26px,3vw,38px);line-height:1.3;color:var(--ink);background:var(--mist);border:0;clip-path:polygon(2% 10%,95% 1%,100% 82%,89% 97%,7% 92%,0 28%)}.ot-pull strong{font-weight:500;color:var(--turq)} .ot-gallery{width:min(1040px,calc(100vw - 48px));margin:38px 50% 46px;transform:translateX(-50%)}.ot-gallery-head{display:flex;justify-content:space-between;gap:24px;align-items:end;margin-bottom:14px}.ot-gallery-head h2{margin:0}.ot-gallery-head p{font-size:14px;margin:0;color:var(--muted)}.ot-gallery-track{display:flex;gap:18px;overflow-x:auto;scroll-snap-type:x mandatory;padding:0 0 12px;scrollbar-color:var(--turq) #e4ecea}.ot-gallery figure{min-width:100%;margin:0;scroll-snap-align:start}.ot-gallery img{display:block;width:100%;height:auto;border-radius:4px;border:1px solid #e2e8e6}.ot-gallery figcaption{font-size:13px;line-height:1.5;color:#788486;margin-top:9px} .ot-framework{margin:20px 0 30px}.ot-framework details{border-top:1px solid #dbe5e2}.ot-framework details:last-child{border-bottom:1px solid #dbe5e2}.ot-framework summary{cursor:pointer;list-style:none;padding:18px 44px 18px 0;font-size:18px;font-weight:650;color:var(--ink);position:relative}.ot-framework summary::-webkit-details-marker{display:none}.ot-framework summary:after{content:'+';position:absolute;right:8px;top:13px;font-size:28px;font-weight:300;color:var(--turq)}.ot-framework details[open] summary:after{content:'–'}.ot-framework details p{padding:0 34px 18px 0;margin:0} .ot-sources{margin-top:52px;padding-top:26px;border-top:1px solid #dbe5e2}.ot-sources h2{font-size:25px;margin:0 0 16px}.ot-sources ol{margin:0;padding-left:20px}.ot-sources li{font-size:15px;line-height:1.55;color:var(--muted);margin:0 0 10px}.ot-ending{background:var(--paper);padding:54px 0;text-align:center}.ot-ending p{font-size:clamp(24px,2.8vw,35px);line-height:1.35;max-width:780px;margin:0 auto 22px}.ot-ending-links{display:flex;justify-content:center;gap:28px;flex-wrap:wrap}.ot-ending a{color:var(--ink)!important;text-decoration:none!important;border-bottom:1px solid var(--turq);padding:10px 0;min-height:44px;font-weight:650}.single-post .post-navigation,.single-post .ast-related-posts-wrapper,.single-post .ast-single-related-posts-container,.single-post .comments-area{display:none!important} @media(max-width:800px){.ot-wrap,.ot-reading{width:min(100% - 32px,640px)}.ot-hero{padding:46px 0 38px}.ot-hero h1{font-size:47px}.ot-fragments{width:170px;height:96px;right:-40px;bottom:-15px;opacity:.38}.ot-fragments span{width:56px;height:78px}.ot-fragments span:nth-child(1){right:82px;bottom:-26px}.ot-fragments span:nth-child(2){right:42px;bottom:-17px}.ot-fragments span:nth-child(3){right:2px;bottom:-30px}.ot-body p,.ot-body li{font-size:17px}.ot-body h2{margin-top:32px}.ot-pull{width:min(100vw - 32px,640px);margin-block:36px;padding:30px 25px}.ot-gallery{width:calc(100vw - 32px);margin-block:32px 38px}.ot-gallery-head{display:block}.ot-gallery-head p{margin-top:8px}} @media(max-width:480px){.ot-hero h1{font-size:38px}.ot-deck{font-size:20px}.ot-body h2{font-size:30px}.ot-note{font-size:21px!important}.ot-pull{font-size:26px}.ot-ending-links{flex-direction:column;align-items:center;gap:8px}}
Online-kunstiteraapiast

Oled ikka kindel, et kunstiteraapiat saab läbi ekraani teha?

Online-kohtumine on omaette kohtumisviis.

Loo omal moel · umbes 9 minutit lugemist

See on küsimus, mida minult tihti küsitakse kui ütlen, et teen kunstiteraapia kohtumisi üle veebi. Oleme tänaseks harjunud, et töökoosolekutel saab mugavalt osaleda kodus diivanil, ekraanil avatuna Zoom või Teams. Sõnalise teraapia puhul on online kohtumise võimalikkus tänu sellele võib-olla selgem aga kuidas ma siis seda kunsti online teen? Kas pean hiirega joonistama või saadad mulle postiga paberi ja pliiatsid ja ma siis saadan sulle oma pildi tagasi. Ja kas see on üldse sama mõjuga kui silmast-silma kohtudes? Ehk et kas kunstiteraapia saab ekraani kaudu päriselt toimida?

Minu jaoks ei ole online-kohtumine kontaktteraapia kehvem või mugavam asendus. See on lihtsalt teistsugune teraapiaruum, millel on omad võimalused ja piirid ning mille kasutamine vajab samamoodi teadlikkust, oskusi ja kokkuleppeid.

Online-töö on olnud osa minu väljaõppest

Online-keskkonnas töötamine ei tulnud minu praktikasse juhuslikult. Oluline osa minu isikukeskse loovteraapia alasest väljaõppest Association for Person Centred Creative Arts ehk APCCA juures toimus online-keskkonnas. See tähendas, et online ei olnud ainult koht, kus teooriat kuulata – seal toimus ka loov ja kogemuslik töö ning online kohtumiste põhimõtete selgeks saamine oli üks minu suuremaid isiklikke eesmärke APCCA kursustele minnes.

APCCA professionaalne Certificate in Therapeutic Use of Person Centred Creative Arts toimub ka praegu online ning sisaldab 84 juhendatud õppetundi koos iseseisva töö ja paaris-/grupipraktikaga. Nende edasijõudnute õppes käsitletakse eraldi ka tänapäevast praktikat, meediume, meetodeid ja digitaalset konteksti. Minu jaoks oli oluline ise kogeda, mida tähendab luua, jagada oma loomingut ja olla terapeutilises kontaktis olukorras, kus inimesed ei viibi füüsiliselt samas ruumis.

See on üks põhjus, miks ma ei püüa online-kohtumisel võimalikult täpselt jäljendada seda, mis toimuks ühises teraapiaruumis.

Minu enda kogemus

Liigu galeriis külgsuunas. Täissuuruses lugemiseks klõpsa pildil.

APCCA õpikogemuse koomiksi esikaas
Minu APCCA esimese kursuse lõputöö · 1/5
APCCA õpikogemuse koomiksi teine lehekülg
Minu APCCA esimese kursuse lõputöö · 2/5
APCCA õpikogemuse koomiksi kolmas lehekülg
Minu APCCA esimese kursuse lõputöö · 3/5
APCCA õpikogemuse koomiksi neljas lehekülg
Minu APCCA esimese kursuse lõputöö · 4/5
APCCA õpikogemuse koomiksi viies lehekülg
Minu APCCA esimese kursuse lõputöö · 5/5

Online-kohtumine on omaette kohtumisviis.

Kontaktkunstiteraapias oleme tavaliselt kõik ühes füüsilises ruumis: klient, terapeut ja loodav töö.

Online’is on olukord teistsugune. Sina ja sinu loodud töö olete ühes ruumis. Mina olen teisel pool ekraani. See tähendab, et sul on rahulikum oma tööd teha, sest mind ei ole nö üle õla vaatamas, et mida sa teed. Samas võib see tähendada, et küsin sinu protsessi kohta rohkem täpsustavaid küsimusi, et aidata sul mõista kuidas loovtöö valmimise käigus tekkinud olukorrad või emotsioonid suhestuvad teraapiasse pöördumise teemaga.

Pildi omavaheliseks jagamiseks on erinevaid võimalusi ning julgen öelda isikliku kogemuse põhjal, et oma töö ekraanilt nägemine annab sellele uue mõõtme, mis võib aidata näha ka uusi võimalusi ja aitab luua uusi tähendusi.

Kasutades online töövahendeid, saab alati toimetada jagades ekraanipilti. Digivahendid ei ole sugugi halvemad kui tavaline pintsel või kriit ja võivad taaskord pakkuda kogemuse, mis aitab edasi liikuda.

Online-kohtumine ei pea olema kehvem koopia sellest, mis juhtuks siis, kui istuksime ühes ruumis.

See on teine ruum. Oma võimaluste ja oma piiridega. Aga lõpuks ei määra kohtumise kvaliteeti ainult see, kummal pool ekraani me oleme. Oluline on, kas meil õnnestub luua piisavalt turvaline koht, kus saad olla, märgata ja katsetada. Omal moel.

Sul ei ole vaja kodus kunstistuudiot

Online-kunstiteraapia ei tähenda minu jaoks ka seda, et enne kohtumist peab klient lauale valmis panema kaksteist värvi, kolm pintslit ja professionaalse joonistusploki. Mõnikord piisab paberist ja pastakast. Minu jaoks on teraapia meie igapäevase elu peegeldus ning ka oma tavatoimetuste juures tuleb meil tihtipeale hakkama saada pigem väiksema ja olemasoleva valikuga. Mulle sobib, kui teraapiakohtumine peegeldab päris elu ning sinu ja minu loovus on see, mis leiab sobiva lahenduse.

Kui sul ei ole kodus laiemat valikut kunstivahendeid aga tekib soov midagi proovida, siis saame alati enne järgmist kohtumist kokkuleppida, mida täpsemalt võiksid endale soetada.

Kui palju pean ma rääkima?

Täpselt nii palju kui sa soovid! Ja olgu ka öeldud, et mõnikord juhtub nii, et meil on küll kunstiteraapia kohtumine aga sa soovid pigem rääkida kui loovtööd teha – ja ka see on okei. Hoian sinu jaoks turvalist ruumi nii loovtööd tehes või mitte tehes, rääkides kui ka vaikuses olles.

Aga kas online-teraapia üldse toimib?

Siin on teadusuuringute vastus päris julgustav.

2021. aastal avaldatud mahukas meta-analüüs koondas 56 videopsühhoteraapia uuringut ning 47 uuringut, milles võrreldi videoteraapiat muu hulgas kontaktteraapiaga. Videopõhises psühhoteraapias ilmnes märkimisväärne paranemine ning erinevus kontaktteraapia tulemustest oli üldiselt väga väike. Eriti palju oli tõendusmaterjali ärevuse, depressiooni ja traumajärgse stressihäire kohta. Samas oli uuringutes tugevalt esindatud kognitiiv-käitumisteraapia, mistõttu ei saa tulemusi automaatselt üle kanda igale teraapiasuunale.

Kas ekraani kaudu saab tekkida päris terapeutiline suhe?

2024. aastal avaldatud süstemaatiline ülevaade ja meta-analüüs võrdles terapeutilist liitu videopsühhoteraapias ja kontaktteraapias. Kaheksateist uuringut hõlmanud analüüsis ei leitud statistiliselt olulist erinevust terapeutilise liidu tugevuses – ei klientide ega terapeutide hinnangute põhjal.

Teine 2024. aasta meta-analüüs koondas 31 uuringut ja 4862 osalejat ning leidis, et ka teleteraapias on parema terapeutilise suhte ja paremate ravitulemuste vahel statistiliselt oluline seos. See seos oli küll mõnevõrra nõrgem kui kontaktteraapia kohta tavaliselt leitakse.

Minu jaoks tähendab see midagi üsna lihtsat: ekraan ei kaota terapeutilist suhet ära. Küll aga võib online-keskkond muuta seda, kuidas me kohal oleme ja kuidas seda suhet loome.

Kas online-kunstiteraapia kohta on ka uuringuid?

Online-kunstiteraapiat on uuritud oluliselt vähem kui online-psühhoteraapiat üldiselt.

Zubala, Kennelli ja Hacketti 2021. aasta uringus vaadati läbi üle 400 publikatsiooni ning lõplikku analüüsi jõudis 12 empiirilist uuringut, mis käsitlesid digitaalset tehnoloogiat kunstiteraapias – nii distantsilt töötamist kui digitaalseid kunstimeediume. Kokkuvõte näitas, et digitaalne tehnoloogia võib laiendada kunstiteraapia kättesaadavust ja töövahendeid ning online-keskkonnas on võimalik teha sisulist terapeutilist tööd.

Professionaalne online-töö vajab oma raami

Online-teraapia ei tähenda lihtsalt videolingile vajutamist. Oma töö professionaalset raamistikku mõtestades vaatan lisaks oma väljaõppele ka kunstiteraapia erialaorganisatsioonide eetilisi ja professionaalseid põhimõtteid.

European Federation of Art Therapy (EFAT)

Euroopa tasandil on üheks oluliseks lähtekohaks European Federation of Art Therapy ehk EFAT. Nende eetikakoodeks rõhutab inimese väärikust ja autonoomiat, läbipaistvust, kahju vältimist, ausust ja professionaalset vastutust ning seda, et pädevus areneb edasi täiendõppe ja supervisiooni kaudu. EFATi eetikakoodeks on üldine kunstiteraapia eetiline raamistik, mitte spetsiaalselt online-kunstiteraapia juhend.

British Association of Art Therapists (BAAT)

Online-kunstiteraapia praktiliste küsimuste puhul on üks otsesemaid erialaseid allikaid British Association of Art Therapists ehk BAAT, kes on käsitlenud eraldi online-kunstiteraapia eetilisi, õiguslikke ja praktilisi küsimusi.

AATA ja CATA

American Art Therapy Associationi ehk AATA eetilised põhimõtted hõlmavad samuti tehnoloogia vahendusel toimuvat professionaalset tegevust ning Canadian Art Therapy Association ehk CATA käsitleb tehnoloogia kasutamist oma laiemas professionaalses raamistikus.

Teleteraapia laiem hea praktika

Lisaks saab online-töö korraldamisel kasutada laiemat teleteraapia head praktikat, näiteks American Psychological Associationi telepsühholoogia juhiseid ning Eesti kontekstis Tervisekassa kaugteenuste põhimõtteid.

Ükski neist ei anna mulle valmis retsepti, kuidas „õigesti Zoomis kunstiteraapiat teha“.

Küll aga korduvad neis mitmed põhimõtted, mida pean ka ise oluliseks.

Mida võiksid sina online-kohtumisele tulles teada?

Online-kohtumine vajab privaatsust.
Leia võimalusel koht, kus saad rääkida ja luua ilma kartuseta, et keegi sind kuulab või ootamatult sisse astub. Kõrvaklapid võivad aidata, kuid veel olulisem on tunne, et sul on selleks ajaks päriselt oma ruum.

Online ei sobi automaatselt kõigile ega igas olukorras.
Üks professionaalse kaugtöö põhimõtteid on hinnata, kas see formaat sobib konkreetsele inimesele, tema vajadustele ja hetkeolukorrale. Mõnikord võib mõni teine kohtumisviis või teenus olla sobivam.

Tehnika tasub enne kohtumist üle vaadata.
Kaamera, mikrofon, internetiühendus ja laadija tunduvad üsna igavad teraapiateemad – kuni internet kaob täpselt sellel hetkel, kui oled jõudnud millegi olulise juurde.

Meil peab olema plaan juhuks, kui ühendus katkeb.
Online-töö hea praktika juurde kuulub kokkulepe, kuidas kontakti taastame ja millist varukanalit kasutame.

Kunstiteraapias lepime kokku ka selle, mis saab loodud töödest.
Kas näitad tööd kaamera kaudu? Kas saadad sellest foto? Kas mina säilitan sellest koopiat või mitte? Miks seda üldse vaja oleks? Online-kunstiteraapias tuleb kunstiteoste digitaalse jagamise ja säilitamise küsimused teadlikult läbi mõelda.

Sa ei pea kogu aeg kaamerasse vaatama.
Kunstiteraapias vaatad sa vahepeal paberit, materjali, oma käsi või midagi hoopis muud. See ei tähenda, et kontakt oleks kadunud.

Anna endale ka natuke üleminekuaega.
Üks online-kohtumise varjukülgi on selle mugavus. Teoreetiliselt saab lõpetada teraapia kell 14.59 ja minna järgmisele Zoomi-koosolekule kell 15.00. Ma ei ole kindel, et see on alati hea mõte.

Kui võimalik, jäta pärast kohtumist natuke aega, et liikuda, juua teed, minna õue või lihtsalt olla, enne kui järgmine päevatükk peale tuleb. See aitab kogemusel kinnistuda, uutel mõtetel oma kohta leida ning emotsioonidel uuesti tasakaalu jõuda.

Mis on online-kunstiteraapia plussid?

Kõige ilmsem eelis on kättesaadavus.

Sa ei pea elama minuga samas linnas. Ära jääb sõit ning teraapia võib olla võimalik ka siis, kui liikumine, vahemaa või ajakulu muudaks kontaktkohtumise keeruliseks. Digitaalse kunstiteraapia uurimustes on parem ligipääsetavus üks selgelt esile tulnud võimalusi.

Aga minu jaoks on veel mõned vähem ilmsed plussid:

  • sa oled oma keskkonnas
  • sa kasutad materjale, mida saad soovi korral kasutada ka järgmisel päeval
  • sinu loodud töö jääb sinu juurde
  • sa ei pea pärast emotsionaalselt olulist kohtumist kohe autosse või ühistransporti minema
  • ja vahel võib oma tuttavas keskkonnas olemine muuta millegi proovimise natuke lihtsamaks
Küsimus ei ole selles, kas online-kunstiteraapia töötab vaid selles, kas see on sobiv teraapiaviis sinu jaoks.

Viited ja lisalugemine

  1. Fernandez jt (2021). Live psychotherapy by video versus in-person: A meta-analysis of efficacy and its relationship to types and targets of treatment.
  2. Seuling jt (2024). Therapeutic alliance in videoconferencing psychotherapy compared to psychotherapy in person: A systematic review and meta-analysis.
  3. Aafjes-van Doorn jt (2024). The association between quality of therapeutic alliance and treatment outcomes in teletherapy: A systematic review and meta-analysis.
  4. Zubala, Kennell ja Hackett (2021). Art Therapy in the Digital World: An Integrative Review of Current Practice and Future Directions.

Võta siit kaasa see, mis sind kõnetas.
Ülejäänu võib praegu jääda.

Tagasi blogisse

Read more at Loovterapeut Epp Sussen

]]> https://eppsussen.ee/oled-ikka-kindel-et-kunstiteraapiat-saab-labi-ekraani-teha/feed/ 0 Kui kujutlusvõime saab loa natuke vabamalt hingata https://eppsussen.ee/motteid-23-pohjamaade-kunstiteraapiate-konverentsilt-soomes/ https://eppsussen.ee/motteid-23-pohjamaade-kunstiteraapiate-konverentsilt-soomes/#respond Sat, 05 Sep 2026 06:56:35 +0000 https://eppsussen.ee/?p=917 Read more at Loovterapeut Epp Sussen

]]> .single-post .entry-header{display:none}.single-post .site-content>.ast-container{display:block;max-width:none;padding:0}.single-post .entry-content{margin:0}.single-post .entry-content>.sk-article{width:100%;max-width:none;margin:0} .sk-article{--ink:#173238;--muted:#566a6d;--paper:#fbfaf6;--mist:#eef5f3;--coral:#ed896f;--turq:#4faeb0;--olive:#969b61;color:var(--ink);overflow:hidden}.sk-article *{box-sizing:border-box}.sk-article img{display:block;width:100%;height:auto}.sk-wrap{width:min(1160px,calc(100% - 48px));margin-inline:auto}.sk-reading{width:min(780px,calc(100% - 48px));margin-inline:auto} .sk-hero{position:relative;padding:62px 0 44px;background:linear-gradient(180deg,#fff 0%,#f8fbfa 100%)}.sk-kicker{font-size:12px;letter-spacing:.18em;text-transform:uppercase;color:var(--coral);font-weight:650;margin-bottom:18px}.sk-hero h1{font-size:clamp(43px,5.7vw,72px);line-height:1.03;letter-spacing:-.035em;font-weight:500;max-width:980px;margin:0 0 20px}.sk-deck{font-size:clamp(19px,2.1vw,27px);line-height:1.42;color:var(--muted);max-width:790px;margin:0}.sk-meta{margin-top:20px;font-size:14px;color:#768486}.sk-fragments{position:absolute;right:-28px;bottom:-22px;width:250px;height:148px;pointer-events:none;opacity:.56}.sk-fragments span{position:absolute;display:block;width:80px;height:112px;border-radius:10% 18% 12% 8%/12% 8% 16% 9%}.sk-fragments span:nth-child(1){right:120px;bottom:-32px;background:rgba(237,137,111,.40);transform:rotate(-12deg)}.sk-fragments span:nth-child(2){right:62px;bottom:-20px;background:rgba(79,174,176,.35);transform:rotate(7deg)}.sk-fragments span:nth-child(3){right:4px;bottom:-39px;background:rgba(150,155,97,.32);transform:rotate(-4deg)} .sk-hero-photo{width:min(1040px,calc(100% - 48px));margin:0 auto 46px}.sk-hero-photo img{aspect-ratio:16/8.5;object-fit:cover;object-position:center 48%;border-radius:4px}.sk-hero-photo figcaption,.sk-figure figcaption{font-size:13px;line-height:1.5;color:#788486;margin-top:9px} .sk-body{padding-bottom:42px}.sk-body p{font-size:17.5px;line-height:1.67;color:#344d51;margin:0 0 17px}.sk-body h2{font-size:clamp(29px,3.1vw,39px);line-height:1.17;letter-spacing:-.02em;font-weight:500;margin:46px 0 18px}.sk-body>p:first-child{font-size:19px;line-height:1.65;color:var(--ink)}.sk-note{font-size:23px!important;line-height:1.42!important;color:var(--ink)!important;margin:32px 0!important;font-style:italic} .sk-figure{margin:36px auto 42px}.sk-figure img{object-fit:cover;border-radius:4px}.sk-wide{width:min(960px,calc(100vw - 48px));margin-left:50%;transform:translateX(-50%)}.sk-wide img{aspect-ratio:16/10;object-position:center}.sk-portrait{width:min(520px,100%)}.sk-portrait img{aspect-ratio:4/5;object-position:center;max-height:650px}.sk-pull{position:relative;width:min(860px,calc(100vw - 48px));margin:48px 50%;transform:translateX(-50%);padding:36px 54px;text-align:center;font-size:clamp(26px,3vw,38px);line-height:1.3;color:var(--ink);background:var(--mist);border:0;border-radius:46% 54% 48% 52%/16% 13% 17% 14%}.sk-pull strong{font-weight:500;color:var(--turq)} .sk-closing-figure{width:min(960px,calc(100% - 48px));margin:8px auto 0}.sk-closing-figure img{aspect-ratio:16/10;object-fit:cover;border-radius:4px}.sk-closing-figure figcaption{font-size:13px;line-height:1.5;color:#788486;margin-top:9px}.sk-ending{background:var(--paper);padding:54px 0;text-align:center}.sk-ending p{font-size:clamp(24px,2.8vw,35px);line-height:1.35;max-width:780px;margin:0 auto 22px}.sk-ending-links{display:flex;justify-content:center;gap:28px;flex-wrap:wrap}.sk-ending a{color:var(--ink)!important;text-decoration:none!important;border-bottom:1px solid var(--turq);padding:10px 0;min-height:44px;font-weight:650} @media(max-width:800px){.sk-wrap,.sk-reading,.sk-hero-photo,.sk-closing-figure{width:min(100% - 32px,640px)}.sk-hero{padding:46px 0 38px}.sk-hero h1{font-size:47px}.sk-fragments{width:170px;height:96px;right:-40px;bottom:-15px;opacity:.38}.sk-fragments span{width:56px;height:78px}.sk-fragments span:nth-child(1){right:82px;bottom:-26px}.sk-fragments span:nth-child(2){right:42px;bottom:-17px}.sk-fragments span:nth-child(3){right:2px;bottom:-30px}.sk-hero-photo{margin-bottom:36px}.sk-hero-photo img,.sk-wide img,.sk-closing-figure img{aspect-ratio:4/3}.sk-body p{font-size:17px}.sk-body h2{margin-top:40px}.sk-wide,.sk-pull{width:min(100vw - 32px,640px)}.sk-pull{margin-block:42px;padding:32px 25px}.sk-ending{padding:48px 0}} @media(max-width:480px){.sk-hero h1{font-size:38px}.sk-deck{font-size:20px}.sk-hero-photo img{aspect-ratio:1/1}.sk-body h2{font-size:30px}.sk-portrait{width:100%}.sk-portrait img{aspect-ratio:4/5}.sk-note{font-size:21px!important}.sk-pull{font-size:26px}.sk-ending-links{flex-direction:column;align-items:center;gap:8px}}
Koolitustelt ja konverentsidelt

Kui kujutlusvõime saab loa natuke vabamalt hingata

Mõtteid 23. Põhjamaade kunstiteraapiate konverentsilt Soomes

Loo omal moel · umbes 7 minutit lugemist
Vaade Varala Spordiinstituudi konverentsialalt järvele
Vaade konverentsialalt – järv, graniit, puud ja ruum korraks peatuda.

Mai eelviimasel nädalavahetusel pakkisin oma asjad ja sõitsin Soome. Tampere lähistel toimus 23. Põhjamaade kunstiteraapiate konverents, mille seekordne teema oli „Kunsti ja kujutlusvõime transformeeriv potentsiaal“.

Samal ajal otsustas aga elu kodus, et ainult konverentsist oleks selle nädalavahetuse jaoks ilmselgelt liiga vähe.

Täpselt samal päeval, kui mina olin Soomes konverentsil, otsustas meie veel natuke metsik kass tuua ilmale kolm poega. Ja siis ise ära minna.

Nii tegeles minu koju jäänud pere – mees ja lapsed – lisaks kõigele muule ootamatult kolme imepisikese kassipoja toitmise ja soojas hoidmisega. Mina sain kõigele sellele kaasa elada telefoni vahendusel ning üsna praktiliselt harjutada sedasama kohal olemist, millest me terapeutilises töös nii sageli räägime.

Olla seal, kus ma parajasti olen.

Kuigi üks osa minust oleks väga tahtnud olla hoopis kodus nende kolme pisikese juures.

Õnneks ei kasva kassipojad paari päevaga suureks. Kui tagasi jõudsin, olid nad endiselt väga väikesed. Ja veel suuremaks kergenduseks oli selleks ajaks tagasi tulnud ka nende ema, kes vahepeal inimeste kätte langenud hoolitsemise jälle üle võttis.

Nii et ajal, mil mina Soomes mõtlesin koos teistega kujutlusvõimest, muutumisest, kohalolust ja sellest, kuidas tulla toime olukordadega, mida me päriselt kontrollida ei saa, toimus kodus selle kõige kohta üsna veenev praktiline õppus.

Vahel on elul oma viis teooriale illustratsioone juurde joonistada.

Vastsündinud kassipoeg peopesal
Samal ajal, kui mina Soomes kohalolu harjutasin, tegeles kodune meeskond natuke praktilisema kohaloluga.

Konverentsile oli tulnud ligi 120 inimest ning kuigi nime järgi oli tegemist Põhjamaade konverentsiga, ulatus osalejate ring tegelikult palju kaugemale. Mõneks päevaks tekkis sinna omamoodi väike kunstiteraapia maailm. Inimesed, kes töötavad erinevates riikides, erinevate klientidega ja üsna erinevatel viisidel, aga keda ühendab uudishimu selle vastu, mis võib juhtuda siis, kui inimese kogemuse kõrvale tekib pilt, kujund, materjal või lihtsalt võimalus midagi teistmoodi vaadata.

Ja loomulikult Muumid.

Konverentsi üheks inspiratsiooniallikaks oli Tove Janssoni Muumiorg – lood kuuluvusest ja üksildusest, muutumisest ning sellest, kui erinevalt me kõik maailmas oleme. Ühes peaettekandes jõudsime näiteks Muumimamma juurde, kes võõras keskkonnas igatses oma koduse elu järele ja hakkas tuletorni seintele maalima oma roose. Ta lõi pildi kaudu midagi tuttavat sinna, kus tuttavat parasjagu polnud.

See mõte jäi minuga.

Võib-olla just sellepärast, et selles on midagi väga lähedast sellele, kuidas mina kunstiteraapiat mõistan. Me ei loo alati selleks, et teha midagi ilusat. Vahel loome selleks, et midagi enda jaoks nähtavaks teha. Midagi paigale panna. Või vastupidi – midagi paigast liigutada.

Kujutlusvõime ei ole ainult oskus välja mõelda draakoneid

Üks konverentsi kõige põnevamaid hetki oli minu jaoks Mimmu Rankaneni ettekanne kujutlusvõimest ja kunstiteraapia muutust loovast võimest.

Kujutlusvõimest räägitakse vahel nagu mingist erilisest omadusest: ühel inimesel on seda palju, teisel vähe. Või nagu oleks see eelkõige laste, kunstnike ja nende inimeste pärusmaa, kes oskavad lennult kolm fantastilist olendit välja mõelda.

Aga kujutlusvõime võib olla midagi palju argisemat ja samal ajal palju olulisemat.

See võimaldab meil võtta midagi juba olemasolevat – kogemusi, mälestusi, tundeid, ettekujutust iseendast – ja panna need omavahel natuke teistmoodi kokku. Sellest võivad tekkida uued tähendused ja mõnikord ka võimalus näha enda lugu teisest kohast.

Kunstiteraapia loob sellele protsessile väga konkreetse ruumi: sisemine kogemus saab värvi, joone, kujundi või materjali kaudu vormi ning seda vormi saab vaadata, muuta ja uuesti mõtestada.

See on vist ka üks põhjus, miks mind ennast kujutlusvõime teema järjest rohkem huvitab.

Mitte „ole nüüd loominguline!“, vaid: Mis veel võiks võimalik olla?

Ja siis tuli mul endal teiste ette minna

Konverentsile ei läinud ma ainult kuulama ja vaatama. Viisin seal ka ise läbi töötoa.

Minu teemaks olid tavalised joonistusmängud ja nende kasutamise võimalused terapeutilises töös laste ja noortega.

Mulle see mõte meeldib just sellepärast, et selles pole midagi suurejoonelist. Pole vaja erilist kunstiannet ega uhkeid materjale. Vahel piisab paberist, pliiatsist, ühest lihtsast reeglist ja loast mitte teada, mis lõpuks välja tuleb.

Joonistusmängus võib üks inimene alustada joont ja teine seda jätkata. Võib tekkida kujund, mille tähendust keegi alguses ei teadnud. Võib juhtuda midagi naljakat, täiesti jaburat või ootamatut.

Ja just seal läheb asi minu jaoks huvitavaks.

Sest mängulisus võib vähendada survet teha „õigesti“. Juhus võib tuua pildile midagi, mida me ise poleks planeerinud. Teise inimese lisatud joon sunnib korraks loobuma täielikust kontrollist. Ning pilt, mis algas lihtsalt mänguna, võib ühel hetkel hakata rääkima millestki hoopis olulisemast.

Mis juhtub, kui ma ei saa kõike ise otsustada?
Kas ma suudan teise inimese mõttega kaasa minna?
Kas tema võib minu tehtut muuta?
Kas mina võin tema tehtut muuta?
Ja mida ma teen siis, kui pilt läheb hoopis teises suunas, kui mina kavatsesin?

Need on juba palju suuremad küsimused kui „mida me täna joonistame?“.

Konverentsil oma töötoa läbiviimine oli mulle endale samuti oluline kogemus. Mitte ainult võimalus jagada midagi, mida oma töös kasutan, vaid ka võimalus näha, mida teised spetsialistid nendes lihtsates mängudes märkavad. Töötoale järgnenud arutelud olid toetavad ja südantsoojendavad ning andsid mulle põhjust selle teemaga edasi minna.

Loovuse taasleidmise töötoa ühine kollaaž
Ühislooming loovuse taasleidmise töötoast – erinevad vaatenurgad saavad korraks ühe laua peal kokku.

Ja läksingi.

Sellest konverentsil jagatud mõttest on vahepeal kasvanud välja järgmine koolitus, kus vaatame joonistusmänge juba põhjalikumalt kui praktilisi töövahendeid laste ja noortega töötamisel.

Mulle meeldib, et selle koolituse alguspunkt ei ole mingi keeruline meetod.

See on mäng.
Paber.
Joon.

Ja küsimus: mis saab siis, kui me lubame sellel joonel minna natuke sinna, kuhu meie ise ei kavatsenud?

Mõnikord on hea olla ise jälle see, kes ei oska

Ühes teises töötoas sattusin mina omakorda õppija rolli. Katja Ollikaineni digikunsti töötoas pidime kasutama vahendeid, mis polnud kõigile sugugi tuttavad.

Ja korraga olime meie – inimesed, kelle jaoks paberid, värvid ja kunstimaterjalid on igapäevane töömaailm – natuke ebakindlad.

Kuhu ma nüüd vajutan? Miks see nii tegi? Kuidas selle tagasi saab?

See oli suurepärane meeldetuletus.

Sest täpselt samamoodi võib ennast tunda inimene, kellele mina ulatan teraapiaruumis pastellid, savi või värvid. Minule tuttav ja turvaline materjal ei pruugi olla tuttav ega turvaline talle.

Konverentsi töötoas kirjeldasid osalejad digimaailmas olemist korraga eksitava, ärevust tekitava ja põnevana.

Terapeudina on päris kasulik aeg-ajalt jälle ise sellel poolel olla.

Epu digitaalne kollaaž iPadis
Minu kollaaž digikunsti töötoast – tuttava loovuse kohtumine uue tehnoloogiaga.

Järv, graniit ja paljad jalad samblal

Konverents toimus Varala Spordiinstituudis keset Soome loodust. Järv, graniidist kaljud, puud ja vaikus.

Korraldajad olid loonud territooriumile ka sensoorse raja. Seal sai paljajalu samblal kõndida, kivi nuusutada ja kohaliku looduse maitseid proovida.

Päeva jooksul kogunenud ettekannete, kohtumiste ja mõtete vahele tekkis võimalus lihtsalt märgata, mida sa praegu koged.

Ja võib-olla just seda ma sellest nädalavahetusest kõige rohkem kaasa võtsingi.

Et loovus ei tähenda tingimata juurde tegemist.

Vahel tähendab see hoopis peatumist piisavalt kauaks, et märgata midagi, mis oli juba olemas.

Ja siis proovida seda vaadata natuke teise nurga alt.

Üks konverents lõppes, üks mõte tuli minuga koju

Minu joonistusmängude töötuba ei jäänud Soome.

Olen pärast konverentsi selle juurde tagasi tulnud, edasi mõelnud ja vaadanud, kuidas neid lihtsaid mängulisi võtteid veel teadlikumalt kasutada. Sellest on kasvanud välja ka minu järgmise koolituse teema.

Sest mida rohkem ma laste ja noortega töötan, seda enam usun, et alati ei pea alustama suure küsimusega.

Mõnikord võib alustada lihtsalt ühest joonest.

Keegi lisab teise.

Midagi läheb natuke valesti.

Sellest tekib midagi, mida kumbki ei kavatsenud.

Ja äkki on meil olemas koht, kust edasi minna.

Loo omal moel.

Konverentsi lõpetamisel osalejate loodud ühine saarestik
Konverentsi lõpetamisel loodud ühine saarestik – eraldi loodud saared, mida ühendavad nähtavad ja nähtamatud teed.

Read more at Loovterapeut Epp Sussen

]]> https://eppsussen.ee/motteid-23-pohjamaade-kunstiteraapiate-konverentsilt-soomes/feed/ 0 Kui pildist saab kohtumispaik https://eppsussen.ee/kui-pildist-saab-kohtumispaik/ https://eppsussen.ee/kui-pildist-saab-kohtumispaik/#respond Sat, 05 Sep 2026 06:10:52 +0000 https://eppsussen.ee/?p=903 Read more at Loovterapeut Epp Sussen

]]> .single-post .entry-header{display:none}.single-post .site-content>.ast-container{display:block;max-width:none;padding:0}.single-post .entry-content{margin:0}.single-post .entry-content>.ep-article{width:100%;max-width:none;margin:0} .ep-article{--ink:#173238;--muted:#5a6c6e;--paper:#fbfaf6;--mist:#eef5f3;--coral:#ed896f;--turq:#4faeb0;--olive:#969b61;color:var(--ink);overflow:hidden}.ep-article *{box-sizing:border-box}.ep-article img{display:block;width:100%;height:auto}.ba-wrap{width:min(1160px,calc(100% - 48px));margin-inline:auto}.ba-reading{width:min(780px,calc(100% - 48px));margin-inline:auto} .ba-hero{position:relative;padding:62px 0 48px;background:linear-gradient(180deg,#fff 0%,#f8fbfa 100%)}.ba-kicker{font-size:12px;letter-spacing:.18em;text-transform:uppercase;color:var(--coral);font-weight:650;margin-bottom:18px}.ba-hero h1{font-size:clamp(44px,6vw,76px);line-height:1.02;letter-spacing:-.035em;font-weight:500;max-width:1000px;margin:0 0 20px}.ba-deck{font-size:clamp(20px,2.25vw,29px);line-height:1.4;color:var(--muted);max-width:820px;margin:0}.ba-meta{margin-top:22px;font-size:14px;color:#768486}.ba-fragments{position:absolute;right:-28px;bottom:-22px;width:250px;height:148px;pointer-events:none;opacity:.62}.ba-fragments span{position:absolute;display:block;width:80px;height:112px;border-radius:10% 18% 12% 8%/12% 8% 16% 9%}.ba-fragments span:nth-child(1){right:120px;bottom:-32px;background:rgba(237,137,111,.43);transform:rotate(-12deg)}.ba-fragments span:nth-child(2){right:62px;bottom:-20px;background:rgba(79,174,176,.38);transform:rotate(7deg)}.ba-fragments span:nth-child(3){right:4px;bottom:-39px;background:rgba(150,155,97,.34);transform:rotate(-4deg)} .ba-figure{width:min(960px,calc(100% - 48px));margin:0 auto 48px}.ba-figure img{aspect-ratio:16/8.8;object-fit:cover;border-radius:4px}.ba-caption{font-size:13px;line-height:1.5;color:#788486;margin-top:9px} .ba-reading{width:min(780px,calc(100% - 48px))}.ba-body{padding-bottom:60px}.ba-body p{font-size:17.2px;line-height:1.58;color:#344d51;margin:0 0 12px}.ba-body h2{font-size:clamp(29px,3.1vw,40px);line-height:1.16;letter-spacing:-.02em;font-weight:500;margin:36px 0 14px}.ba-body a{color:#278e91;text-decoration-thickness:1px;text-underline-offset:4px}.ba-lead p:first-child{font-size:19px;line-height:1.68;color:var(--ink)}.ba-pull{position:relative;width:min(860px,calc(100% - 48px));margin:56px auto;padding:40px 60px;text-align:center;font-size:clamp(27px,3.2vw,40px);line-height:1.28;color:var(--ink)}.ba-pull:before{content:'';position:absolute;inset:0;background:var(--mist);border-radius:46% 54% 48% 52%/16% 13% 17% 14%;z-index:-1}.ba-pull span{display:block;width:14px;height:13px;background:var(--olive);border-radius:58% 42% 53% 47%/46% 57% 43% 54%;margin:0 auto 16px;transform:rotate(12deg)} .ba-sources{margin-top:52px;padding-top:26px;border-top:1px solid #dbe5e2}.ba-sources h2{font-size:25px;margin:0 0 16px}.ba-sources ul{margin:0;padding-left:20px}.ba-sources li{font-size:15px;line-height:1.55;color:var(--muted);margin:0 0 8px}.ba-ending{background:var(--paper);padding:58px 0;text-align:center}.ba-ending p{font-size:clamp(25px,3vw,37px);line-height:1.35;max-width:790px;margin:0 auto 24px}.ba-ending-links{display:flex;justify-content:center;gap:28px;flex-wrap:wrap}.ba-ending a{color:var(--ink)!important;text-decoration:none!important;border-bottom:1px solid var(--turq);padding:10px 0;min-height:44px;font-weight:650} @media(max-width:800px){.ba-wrap,.ba-reading,.ba-figure,.ba-pull{width:min(100% - 32px,640px)}.ba-hero{padding:46px 0 38px}.ba-hero h1{font-size:48px}.ba-fragments{width:170px;height:96px;right:-40px;bottom:-15px;opacity:.42}.ba-fragments span{width:56px;height:78px}.ba-fragments span:nth-child(1){right:82px;bottom:-26px}.ba-fragments span:nth-child(2){right:42px;bottom:-17px}.ba-fragments span:nth-child(3){right:2px;bottom:-30px}.ba-figure{margin-bottom:40px}.ba-figure img{aspect-ratio:4/3}.ba-body p{font-size:17px;line-height:1.68}.ba-body h2{margin-top:42px}.ba-pull{margin-block:48px;padding:36px 28px}.ba-ending{padding:52px 0}} @media(max-width:480px){.ba-hero h1{font-size:39px}.ba-deck{font-size:20px}.ba-figure img{aspect-ratio:1/1;object-position:center}.ba-caption{font-size:12px}.ba-body h2{font-size:31px}.ba-pull{font-size:27px}.ba-ending-links{flex-direction:column;align-items:center;gap:8px}}
Kunstiteraapiast

Kui pildist saab kohtumispaik

Visuaalkunstiteraapia kujunemisest ja teekonnast tänapäeva

Loo omal moel · umbes 8 minutit lugemist
Adrian Hilli 1917. aasta teos Behind Gavrelle
Adrian Hill, „Behind Gavrelle“, 1917. Avalik omand; Canadian War Museum / Wikimedia Commons.

Inimene on loonud pilte palju kauem, kui on olemas olnud sõna „kunstiteraapia“. Oleme joonistanud, maalinud, voolinud, pununud ja jätnud endast jälgi selleks, et mäletada, jutustada, tähistada, leinata, mõtestada ja vahel lihtsalt selleks, et millelegi, mille jaoks sõnu ei ole, kuju anda.

Seepärast ei alanud visuaalkunstiteraapia päriselt ühel kindlal päeval ega ühe inimese avastusest. Pigem kohtusid 20. sajandil mitmed varem eraldi kulgenud mõtted: arusaam loomisest kui inimese loomulikust väljendusviisist, psühholoogia ja psühhoteraapia areng ning tähelepanek, et kunstitegemise protsess võib toetada inimest ka siis, kui eesmärk ei ole kunstiteose loomine.

Kui kunst hakkas teraapiaruumi jõudma

Visuaalkunstiteraapia eriala kujunemist seostatakse eriti 20. sajandi keskpaigaga. Suurbritannias kasutas kunstnik Adrian Hill 1940. aastatel mõistet „art therapy“, kirjeldades oma kogemust, et joonistamine ja maalimine toetasid teda haigusest taastumise ajal. Hiljem innustas ta loovtegevust kasutama ka teiste haiglapatsientidega.

Ameerika Ühendriikides kujunesid samal ajal välja kaks mõjukat mõttesuunda, mida seostatakse eelkõige Margaret Naumburgi ja Edith Krameriga. Nende rõhuasetused olid erinevad, kuid mõlemad aitasid kujundada arusaama kunstist teraapilises suhtes.

Pilt kui teine keel

Margaret Naumburg nägi spontaanselt loodud kujutisi omamoodi sümboolse kõnena. Tema töös oli oluline mõte, et pilt võib aidata nähtavaks saada kogemustel, mille sõnastamine on keeruline. Tähtis oli ka see, et teose tähendus ei tuleks väljastpoolt valmis tõlgendusena: inimene ise on oma pildi ja kogemuse tähenduse kõige olulisem tundja.

See mõte on mulle väga lähedane. Kunstiteraapias ei pea terapeut vaatama pilti ja teadma, „mida see tähendab“. Pilt võib hoopis avada vestluse. Mõnikord tekib tähendus kohe, mõnikord alles hiljem ja vahel võib midagi jäädagi lihtsalt värviks, jooneks, kujuks või tundeks.

Loomine ise võib olla oluline

Edith Kramer tõi tugevamalt esile kunstitegemise protsessi enda terapeutilise potentsiaali. Tema käsitluses ei olnud kunst üksnes vahend millegi varjatu väljatoomiseks. Loomine ise – materjaliga töötamine, katsetamine, kujundamine, muutmine ja millegi nähtavaks tegemine – võis olla tähenduslik protsess.

Need kaks ajaloolist rõhuasetust, mida vahel kirjeldatakse lihtsustatult kui „kunst psühhoteraapias“ ja „kunst kui teraapia“, ei pea tänapäeval olema vastandid. Visuaalkunstiteraapias võivad korraga olla olulised nii suhe terapeudiga, loodud kujutis kui ka loomise kogemus ise.

Pilt võib avada vestluse, ilma et peaksime kohe teadma, mida see tähendab.

Isikukeskne lähenemine – inimene enne tõlgendust

Visuaalkunstiteraapia ei ole jäänud ühe teooria külge. Selle arengut on mõjutanud psühhodünaamilised, humanistlikud, eksistentsiaalsed, gestalt-, kognitiiv-käitumuslikud ja paljud teised lähenemised. Minu enda töös on oluline isikukeskne lähenemine.

Isikukeskse mõtteviisi keskmes on usaldus inimese enda kogemuse ja sisemiste ressursside vastu. Terapeut ei ole see, kes teab inimese eest, mida tema pilt tähendab või milline lahendus talle sobib. Ta loob suhte ja ruumi, kus inimene saab märgata, uurida, katsetada ja leida tähendusi omal moel.

Loovteraapias on sellel minu jaoks eriline väärtus. Kui sõnu jääb väheks, ei pea kohe leidma „õigeid“ sõnu. Võib võtta värvi. Võib teha joone. Võib midagi kokku rebida ja uuesti paigutada. Võib vaadata valmis tööd ja avastada, et see ütleb midagi, mida enne veel ei osanud küsidagi.

Kolmas osapool ruumis

Visuaalkunstiteraapias ei ole ruumis ainult klient ja terapeut. Seal on ka looming. Eesti loovteraapia käsitluses räägitakse kolmiksuhtest: terapeut – klient – kunstilooming.

See muudab kohtumise omamoodi eriliseks. Kõigest ei pea rääkima otse. Tähelepanu võib liikuda inimese ja pildi vahel, materjali ja kogemuse vahel, vaikuse ja sõnade vahel. Mõnikord annab just see kolmas osapool võimaluse olla keerulise teemaga kontaktis natuke turvalisemalt.

Loovteraapiate kujunemine Eestis

Eestis ulatuvad loovteraapiate organiseerituma arengu juured 1980. aastate algusesse, kui kunsti terapeutilisest kasutamisest huvitatud praktikud ja uurijad hakkasid Tallinna Ülikooli ümber kokku tulema, kogemusi jagama ning seminare ja töötubasid korraldama. 1990. aastatel rakendati loovteraapiaid aktiivsemalt ka Tallinna psühhiaatriakliinikus ning rahvusvahelised kontaktid ja konverentsid aitasid valdkonnal edasi areneda.

Aja jooksul on loovteraapiatest kujunenud Eestis erialane valdkond, mis hõlmab visuaalkunstiteraapiat, muusikateraapiat, tantsu- ja liikumisteraapiat ning draamateraapiat. Loovterapeut on psühhoterapeutilise ravi ja rehabilitatsiooni spetsialist ning loovteraapia ei tähenda lihtsalt „kunsti tegemist, sest see teeb head“. Tegemist on eesmärgipärase ja planeeritud terapeutilise tööga, kus loovus- ja kunstipõhiseid meetodeid kasutatakse kliendi vajadustest ja eesmärkidest lähtudes.

Ja ometi jääb alles midagi väga lihtsat

Kui vaadata visuaalkunstiteraapia ajalugu, võib rääkida teooriatest, eriala kujunemisest, koolkondadest ja professionaalsetest standarditest. Aga kõige selle keskel on püsinud üks üsna lihtne inimlik võimalus: me saame midagi endast väljapoole panna ja seda seejärel natuke teise pilguga vaadata.

Mõnikord sünnib paberile midagi äratuntavat. Mõnikord ainult värvilaik. Mõnikord tahame tehtust rääkida ja mõnikord mitte. Teraapiline väärtus ei sõltu sellest, kas töö on ilus, oskuslik või teistele arusaadav.

Võib-olla ongi üks visuaalkunstiteraapia ajaloo läbivaid mõtteid see, et inimese kogemus ei pea mahtuma ainult sõnadesse.

Me võime leida sellele kuju, värvi ja jälje.

Ja seejärel vaadata, mida see meile räägib – omal moel.

Allikad ja taust

  • Eesti Loovteraapiate Ühing – „Mis on loovteraapia?“
  • ECArTE – Estonia: History and Context
  • Margaret Naumburgi ja Edith Krameri käsitlused visuaalkunstiteraapia kujunemisest
  • Adrian Hilli roll mõiste „art therapy“ kasutuselevõtus 1940. aastatel

Read more at Loovterapeut Epp Sussen

]]> https://eppsussen.ee/kui-pildist-saab-kohtumispaik/feed/ 0 Hello world! https://eppsussen.ee/hello-world/ https://eppsussen.ee/hello-world/#comments Thu, 02 Jul 2026 17:57:53 +0000 https://www.eppsussen.ee/?p=1 Read more at Loovterapeut Epp Sussen

]]> Welcome to WordPress. This is your first post. Edit or delete it, then start writing!

Read more at Loovterapeut Epp Sussen

]]> https://eppsussen.ee/hello-world/feed/ 1