Mõtle korraks mõnele oma lapsepõlvemälestusele. Kuidas see sinuni tuleb? Kas kõigepealt sõnadena – kuupäeva ja kellaajaga korraliku jutustusena sellest, kus sa olid, mis juhtus ja mida sa tundsid? Või tuleb enne hoopis midagi muud? Vanaema köögi valgus. Märja muru lõhn. Ühe toa nurk. Kellegi näoilme. Kareda teki tunne vastu põske. Heli kõrvaltoast. Või lihtsalt mingi tunne kehas, mille kohta sa veel ei oska öelda, kust see tuli, ja alles pärast seda hakkab tekkima lugu?

Mälestus on pigem pundar kui videofail

Mulle tundub, et me kipume vahel mälust mõtlema nii, nagu aju salvestaks meie elu videona. Midagi juhtub, aju vajutab „record“ ja mälestus läheb kusagile hoiule. Hiljem otsime õige faili üles ja mängime selle uuesti ette. Ja oleme pahased, kui salvestus kohe ei käivitu või see, mis meenus, ei olegi päris selline, nagu meile tundub, et see oleks pidanud olema.

Tegelikult on mälu palju keerulisem. Me kogeme maailma korraga mitmel viisil. Näeme, kuuleme, puudutame, haistame, liigume, tunneme kehas toimuvat. Selle kõigega seostuvad emotsioonid, mõtted ja tähendused. Need kogemuse osad võivad mälus omavahel seostuda. Neuroteaduses kasutatakse eri tunnuste ja eri meeltest pärineva informatsiooni üheks kogemuseks ühendamise kohta mõistet binding – sidumine või lõimimine. Multisensoorse mälu uuringud näitavad samuti, et erinevate meelte kaudu saadud tähenduslikult seotud informatsioon võib mälus omavahel seostuda.

Mulle meeldib mõelda sellest kui mälestuste puntrast. Üks värv võib tuua tunde. Tunne võib tuua pildi. Pilt inimese. Inimene kehalise aistingu. Ja alles siis tuleb mõte: ahhaa, see meenutab mulle…

Üks väike niidiots võib endaga kaasa tuua palju rohkem, kui esialgu arvata oskasime.

Üks niidiots ja terve pundar

Siin läheb kognitiivteadus natuke põnevamaks.

Kognitiivteadlane Chris Eliasmith kasutab oma Semantic Pointer Architecture’i mudelis mõistet semantic pointer ehk semantiline osuti. Semantiline osuti on tihendatud neuraalne esitus, mis võib siduda eri liiki infot ning võimaldada selle üksikasju taas esile tuua. Siinses loos kasutan seda kujundina: niidiotsana, millest kinni võttes võib hakata kaasa tulema palju suurem seotud infopundar.

Ja siin tekib ka seos kunstiteraapiaga. Vestluses võib üheks niidiotsaks saada sõna, lause või jutustatud mälestus. Kunstiteraapias võib selleks saada ka värv, kujund, materjal, kahe objekti vahele jäänud tühi ruum või tunne, mis tekib midagi luues. Ma ei saa väita, et need on ajus mingid erilised „kunstiteraapia semantilised osutid“. Küll aga võib töö materjalide, tekstuuride, värvide, piltidega jne anda meile teistsuguse niidiotsa, millest sama kogemuse puntrale läheneda hoopis teise nurga alt. Kunst ei pruugi viia meid „sügavamale“ kui sõnad. Ta võib viia meid sama kogemuse juurde teist teed pidi.

Kõigele ei pääse ligi ainult sõnade kaudu

Rääkimine on oluline. Ka kunstiteraapias räägime. Aga meie kogemus ei ole tekkinud ainult sõnadest ning seetõttu pole väga üllatav, et me ei suuda alati kõike kohe sõnadesse panna.

Vahel inimene lihtsalt ütleb: „Ma ei tea.“ „Midagi on, aga ma ei oska seda seletada.“ „See tunne on kuidagi…“ Ja sinna lause lõppu ei tulegi midagi.

Siis ei pea tingimata rohkem pingutama, et õige sõna üles leida. Võib võtta paberi, teha ühe joone, valida värvi, rebida midagi katki, panna kaks kujundit teineteisest väga kaugele või teha keset suurt valget paberit üks imepisike täpp. Ja äkki on midagi, mis oli enne ainult sinu sees, sinu ees. Mitte veel seletatud. Mitte lahendatud. Aga nähtav.

Kui midagi on paberil, saame seda vaadata. Mina ei pea ütlema, mida see tähendab. Punane ei tähenda automaatselt viha, must depressiooni, maja ema. Ja puu kohta ei hakka ma parem üldse interneti sümbolisõnastikku avama. Tähendus ei tule minu tõlgendusest. See võib hakata tekkima sellest, mida sina oma tööd vaadates märkad, milliseid seoseid hakkab läbi selle uue niidi sinu aju nüüd sulle avama.

Minevikku me paberil ümber ei tee. Aga meie suhe oma looga ei pea jääma igaveseks täpselt samasuguseks.

Ja mida nende seotud mälestuste killukestega siis peale hakata?

Mälestuse taasaktiveerimine võib teatud tingimustel muuta selle ajutiselt paindlikumaks. Uus teadmine või vaatenurk võib siis mõjutada seda, kuidas mälestus hiljem meenub ja mida see meie jaoks tähendab. Seda nimetatakse mälu rekonsolideerumiseks, kuid see ei tähenda, et iga meenutamine või loovtöö mälestuse automaatselt ümber kirjutaks.

Kunstiteraapia seisukohalt on minu jaoks huvitavam mõelda sellele nii: me ei muuda seda, mis juhtus. Me saame uurida, mida see kogemus meie jaoks praegu tähendab ning kuidas uue teadmisega edasi liikuda.

Kunstiteraapia ei tööta sellepärast, et kunstis oleks mingi salajane tervendav jõud. Ja kindlasti mitte sellepärast, et terapeut oskab sinu pildi tähenduse sinust paremini ära arvata. Võib-olla on üks osa vastusest palju lihtsam: iga meie kogemus on suurem kui sõnad, millega me seda tavapäraselt kirjeldame. Kogemuses võivad olla korraga pildid, kehalised aistingud, emotsioonid, helid, mälestused, mõtted ja tähendused. Kunst annab meile veel ühe võimaluse selle puntra juurde minna.

Mõnikord sõna kaudu, mõnikord värvi kaudu, mõnikord läbi materjali ja mõnikord kujutlusvõime kaudu. Üks niidiots võib viia teiseni. Midagi võib saada nähtavaks. Midagi võib hakata eristuma. Midagi võib saada uue tähenduse. Ja vahel võib vana puntra seest ilmuda võimalus, mida me enne lihtsalt ei näinud. Kõik need võimalused võivad aidata sul oma lugu edasi luua just omal moel.