Kes teab kõige paremini, mida sa tegelikult hetkel vajad?
Isikukesksest lähenemisest, terapeutilisest suhtest ja sellest, miks pildi tähendus kuulub selle loojale.
Iga terapeut on erinev, iga klient on erinev. Ei ole paremat ega halvemat lähenemist, on see lähenemine, mis sobib nii kliendile kui ka terapeudile, et tagada koostöö ning tulemused. Mind kõnetas juba ülikooliõpingute ajal isikukeskne lähenemine. Täpsemalt Carl Rogersi loodud isikukeskne lähenemine, mille keskmes ei ole õiged tehnikad, vaid terapeudi ning kliendi vaheline ehe suhe.
Carl Rogers leiab, et meie kõigi sees on soov kasvada, muutuda parimaks versiooniks iseendast. Et selline muutus saaks toimuda, on vaja aktsepteerivat keskkonda, kus meil on võimalik iseennast tundma ning usaldama õppida. Veidi teisiti sõnastatuna: inimesel endal on olemas võime liikuda suurema enesemõistmise, kasvu ja muutuse poole, kui selleks on olemas toetav psühholoogiline keskkond.
Kuus olulist tingimust
Sellise keskkonna loomiseks on Carl Rogersi järgi olulised järgmised tingimused:
Kongruentsusetus
Inimese kogemus ja ettekujutus iseendast ei lähe päriselt kokku – vahel tunneme midagi, mida enda arvates ei tohiks tunda. Või püüame olla sellised, nagu arvame, et peaksime olema, kuigi meie tegelik kogemus ja soov räägib midagi muud. See vastuolu võib tekitada ärevust, segadust või haavatavust. Rogers nimetas seda incongruence’iks ehk kongruentsusetuseks ning selle lõhe ületamine ongi teraapiaprotsessi aluseks.
Psühholoogiline kontakt
See tähendab, et terapeudi ülesanne ei ole inimese elu tema eest lahendada, pakkudes õigeid harjutusi, vaid luua ehe kontakt ning terapeutiline suhe, milles inimene saab iseennast paremini kuulda.
Empaatia
Ma püüan mõista sinu kogemust sinu vaatepunktist. Mitte mõelda, et mina tean, mida see olukord tegelikult tähendab. Oluline on olla kliendi kogemuse suhtes uudishimulik, et mõista, mida see kogemus sinu jaoks tähendab. Empaatia ei tähenda tingimata nõustumist ega seda, et kaks inimest kogevad maailma ühtemoodi. See tähendab püüdu teise inimese maailma võimalikult tähelepanelikult kuulata ja mõista.
Tingimusteta positiivne aktsepteerimine
Sa ei pea teraapiasse tulema oma kõige parema versioonina. Sul võivad olla tunded, mille üle sa uhke ei ole. Mõtted, mida on keeruline välja öelda. Midagi, mida oled teinud või tegemata jätnud ning ei tea, kuidas sellega toime tulla. Isikukeskses suhtes ei pea sa kõigepealt muutuma kellekski teiseks, et olla vastuvõetav ning aktsepteeritud. Ja protsessi kestel ei pea sa muutuma kellekski teiseks, vaid koostöös leiame võimalusi, kuidas aktsepteerida ennast just sellisena, nagu me hetkel oleme.
Ehedus ehk kongruentsus
Terapeut ei ole meetodite taha peidetud neutraalne masin. Mina olen ka päris inimene ning jään selleks ka teraapiakohtumisel. Ma ei pane kohtumisele tulles ette terapeudi maski ega võta seda kohtumise lõppedes eest ära. Ma ei pea mängima inimest, kes teab kõiki vastuseid või oskab öelda, mis on mingis situatsioonis sinu jaoks õige või vale. Ma saan olla professionaalne ja hoida terapeutilist raami ning samal ajal olla suhtes päriselt kohal.
Klient tajub empaatiat ja aktsepteerimist
Ei piisa sellest, kui mina terapeudina arvan, et olen empaatiline ja aktsepteeriv – midagi sellest peaks jõudma ka sinuni. Kui sina seda meievahelises terapeutilises suhtes ei koge, siis ei ole isikukeskse lähenemise tingimused täidetud. Ja olgu öeldud, et see ei tähenda, et sinu juures oleks midagi valesti või et mina ei saa hakkama – see on lihtsalt koht kommunikatsiooniks, et me mõlemad leiaksime viisi, kuidas paremini ning sind toetavalt edasi liikuda.
Aga mis on siis terapeudi roll, kui ta ei pea mulle ütlema, mida mina pean tegema?
See küsimus on minu meelest päris hea. Isikukesksust võib kõrvalt vaadates vahel valesti mõista nii, nagu terapeut lihtsalt istuks sõbralikult, noogutaks ja laseks inimesel ise kõigega hakkama saada. Minu jaoks see nii ei ole. Isikukesksus ei tähenda, et terapeut ei tee midagi. See tähendab, et ma ei võta sinult ära sinu protsessi juhtimist, öeldes, mis harjutust ning milliste vahenditega sa pead tegema või vihjates, millise tulemuseni sa võiksid jõuda.
Toetamaks sinu teekonda meie kohtumisel, võin küsida küsimuse, mida sa ise pole veel küsinud. Peegeldada midagi, mis minu kõrva jäi. Aidata märgata vastuolu. Olla sinuga tunde juures, mille eest tahaks kiiresti ära joosta. Või kutsuda sind vaatama loodud pilti veel korraks teise koha pealt.
Aga ma püüan mitte võtta positsiooni, kus mina tean sinu kogemusest rohkem kui sina ise või suunan sind vaatama midagi, mille nägemise jaoks sa veel ise valmis ei ole. Ka võimalus liikuda rahulikus tempos on minu jaoks oluline.
Liesl Silverstone – mis juhtub, kui isikukesksus kohtub pildiga?
Liesl Silverstone oli Briti terapeut ja kunstiteraapia pioneer, kes hakkas ühendama Carl Rogersi isikukeskset lähenemist kunstiteraapiaga. Ka tema enda teekond on väga kõnekas.
Silverstone oli algselt õppinud sotsiaaltööd ning kirjeldas hiljem, kuidas oli harjunud professionaalse mudeliga, milles abistaja pidi teadma, mis on kliendile parim. Carl Rogersi isikukeskse lähenemisega kokku puutudes koges ta ise kliendi rollis midagi hoopis teistsugust – mida tähendab olla empaatiliselt kuulatud, sügavalt mõistetud ja hinnanguta vastu võetud. Hiljem õppis ta kunstiteraapiat ja hakkas neid kahte maailma ühendama.
Sellest kujunes person-centred art therapy ning PCATS-mudel. Silverstone konsulteeris oma lähenemise ja koolituse väljatöötamisel Carl Rogersiga. 1985. aastal asutas ta Londonis Person-Centred Art Therapy Centre’i ning 1993. aastal ilmus tema Art Therapy – The Person-Centred Way.
Liesl Silverstone’i ja isikukeskse kunstiteraapia lugu APCCA lehel
Silverstone’i lähenemises on minu jaoks üks väga oluline põhimõte: pildi tähendus kuulub selle loojale. Isikukeskne kunstiteraapia on mittedirektiivne ja väldib väljastpoolt antud tõlgendusi. Terapeut võib märgata värve, kujundeid, materjale või elementide paiknemist. Ta võib neid peegeldada ja nende kohta küsida, kui ka klient ise on neid märganud. Kuid eesmärk ei ole vaadata pilti ning küsida suunavaid küsimusi või tuua arutellu temaatikat, mida klient ise ei ole sinna toonud.
Pilt võib teada midagi enne sõnu
Silverstone’i jaoks pakkus kunst võimalust jõuda kogemuseni, millele sõnad alati kohe ligi ei pääse. Ta kirjeldas pilti kui teistsugust teadmise viisi – midagi, mis võib muuta sisemise kogemuse nähtavaks ning luua silla selle vahel, mida me juba teadlikult teame, ja selle vahel, mida alles hakkame märkama. See on ka üks põhjuseid, miks kunstiteraapia mind ennast nii väga kõnetab.
Me ei pea alati kõigepealt teadma, mida öelda. Võib võtta värvi. Teha joone. Rebida paberi katki.
Panna kaks asja kõrvuti. Vaadata. Ja alles siis märgata: ahhaa… Mõnikord jõuab pilt kohale natuke enne sõnu.
Ja kuidas see kõik minu tööga seotud on?
Minu enda isikukeskse loovteraapia väljaõppes Association for Person Centred Creative Arts ehk APCCA juures saavad need erinevad niidid jälle kokku. APCCA tänapäevane person-centred creative arts’i lähenemine põhineb Liesl Silverstone’i isikukeskse kunstiteraapia mudelil. APCCA kirjeldab oma lähenemist sellisena, kus nii loomisviis kui ka valminud töö on vabad välisest hindamisest ja tõlgendamisest ning klienti nähakse terapeutilise protsessi koostööpartnerina.
See on väga lähedal sellele, kuidas ma ise tahan töötada. Ma ei taha õpetada sind tegema „õiget“ pilti. Ma ei taha öelda, mida sinu pilt tähendab. Ja ma ei taha teada sinu eest, kuhu sa peaksid jõudma. Küll aga saan ma olla sinuga selles protsessis kaasas. Märgata. Küsida. Vahel natuke oodata. Ja usaldada, et ka siis, kui me kumbki veel ei tea, kuhu üks joon viib, on mõtet vaadata, mis juhtub, kui lubame tal edasi minna.