Loovterapeut Epp Sussen

Kui sõnad leiavad uue tähenduse: loov harjutus ajalehega

ChatGPT Toimetaja — Thu, 24 Sep 2026 12:33:25 +0000

Loovharjutus

Kui sõnad leiavad uue tähenduse: loov harjutus ajalehega

Lihtne loov harjutus ajalehe või ajakirjaga: märka sõnu, loo neist oma mõte ja anna sellele värvi.

Loo omal moel · umbes 3 minutit lugemist

24. septembril tähistatakse Euroopas visuaalkunstiteraapia päeva. Täna, 24. septembril, kodus pliiti küttes jäi mulle kätte vana ajaleht. Vannipardid kõnetasid mind ning otsustasin teha üht oma lemmikharjutust: luua justkui juhuslikult valitud sõnadest luuletus ja see seejärel illustreerida.

Iga kord, kui seda harjutust teen, tekib esialgu juhuslikult valitud sõnadest sõnum, mis mind kõnetab või inspireerib. Jagan seda harjutust nüüd ka teiega.

Mõnikord jääb mõni sõna silma enne, kui jõuame mõelda, miks. Sellest tähelepanekust võib alata väike loov harjutus. Vaja läheb vaid ajakirja või ajalehte, kirjutusvahendit ja veidi aega iseendale.

Leia tekst, mis sind kõnetab

Leia leht, mis sind mingil põhjusel kõnetab. Võib-olla tõmbab sind selle juurde pealkiri või foto. Võib-olla on see hoopis mõni detail, mida sa esialgu nimetadagi ei oska. Artiklit pole vaja läbi lugeda ega selle sisust aru saada.

Vali ajakirjast või ajalehest leht, mis sind mingil põhjusel kõnetab.

Märka sõnu

Vaata lehel olevaid sõnu ja märka, millised neist sulle silma jäävad. Tõmba neile pliiatsi, pastaka või vildikaga ring ümber. Liigu sõna haaval ja lase kujuneval mõttel end üllatada. Sa ei pea otsima „häid” või „õigeid” sõnu ega ette planeerima, milline tekst lõpuks välja tuleb. Vali nii palju sõnu, kui sulle vajalik tundub.

Sa ei pea otsima „häid“ või „õigeid“ sõnu.

Märka, millised sõnad jäävad sulle silma, ja tõmba neile ring ümber.

Lisa oma jälg

Kui oled sõnad leidnud, võid lehte edasi kujundada. Joonista, lisa värvi, ühenda sõnu joontega või kaunista pinda nii, nagu parasjagu soovid. Valmis töö ei pea olema korralik ega kellelegi teisele arusaadav. See on sinu enda avastusretk.

Lisa lehele jooni, värvi või muid jälgi just nii palju, kui sulle sobib.

Lõpuks peatu korraks. Loe valitud sõnad läbi ja vaata pilti, mis sündis. Milline mõte või tunne esile kerkib? Sa ei pea sellele kohe tähendust andma. Võid lihtsalt märgata, olla hetkeks selle juures ja võtta tekkinud inspiratsiooni oma järgmisse päeva kaasa.

Mida vajad? Ajakirja või ajalehte ning pliiatsit, pastakat või vildikaid. Soovi korral ka värve ja muid joonistusvahendeid.

Nii võiks alata mõni muinasjutt

Minul tekkis nende sõnade seast selline luuletus:

Mänguasjad

jäid hulpima ookeani pinnale.

Nad ei vajunud põhja.

Järgmistel aastatel,

taas sulades vabaks,

paremini mõista

sama teekonda.

Read more at Loovterapeut Epp Sussen

Miks vahel jõuab pilt sinna, kuhu sõnad ei jõua ehk kuidas kunstiteraapia töötab?

ChatGPT Toimetaja — Thu, 10 Sep 2026 17:47:53 +0000

Minu töö ja tegemised

Miks vahel jõuab pilt sinna, kuhu sõnad ei jõua ehk kuidas kunstiteraapia töötab?

Mälestuste puntrast, kujutlusvõimest ja sellest, miks kunstiteraapias ei pea kõike oskama sõnadesse panna.

Loo omal moel · umbes 7 minutit lugemist

Mõtle korraks mõnele oma lapsepõlvemälestusele. Kuidas see sinuni tuleb? Kas kõigepealt sõnadena – kuupäeva ja kellaajaga korraliku jutustusena sellest, kus sa olid, mis juhtus ja mida sa tundsid? Või tuleb enne hoopis midagi muud? Vanaema köögi valgus. Märja muru lõhn. Ühe toa nurk. Kellegi näoilme. Kareda teki tunne vastu põske. Heli kõrvaltoast. Või lihtsalt mingi tunne kehas, mille kohta sa veel ei oska öelda, kust see tuli, ja alles pärast seda hakkab tekkima lugu?

Mälestus on pigem pundar kui videofail

Mulle tundub, et me kipume vahel mälust mõtlema nii, nagu aju salvestaks meie elu videona. Midagi juhtub, aju vajutab „record“ ja mälestus läheb kusagile hoiule. Hiljem otsime õige faili üles ja mängime selle uuesti ette. Ja oleme pahased, kui salvestus kohe ei käivitu või see, mis meenus, ei olegi päris selline, nagu meile tundub, et see oleks pidanud olema.

Tegelikult on mälu palju keerulisem. Me kogeme maailma korraga mitmel viisil. Näeme, kuuleme, puudutame, haistame, liigume, tunneme kehas toimuvat. Selle kõigega seostuvad emotsioonid, mõtted ja tähendused. Need kogemuse osad võivad mälus omavahel seostuda. Neuroteaduses kasutatakse eri tunnuste ja eri meeltest pärineva informatsiooni üheks kogemuseks ühendamise kohta mõistet binding – sidumine või lõimimine. Multisensoorse mälu uuringud näitavad samuti, et erinevate meelte kaudu saadud tähenduslikult seotud informatsioon võib mälus omavahel seostuda.

Mulle meeldib mõelda sellest kui mälestuste puntrast. Üks värv võib tuua tunde. Tunne võib tuua pildi. Pilt inimese. Inimene kehalise aistingu. Ja alles siis tuleb mõte: ahhaa, see meenutab mulle…

Üks väike niidiots võib endaga kaasa tuua palju rohkem, kui esialgu arvata oskasime.

Üks niidiots ja terve pundar

Siin läheb kognitiivteadus natuke põnevamaks.

Kognitiivteadlane Chris Eliasmith kasutab oma Semantic Pointer Architecture’i mudelis mõistet semantic pointer ehk semantiline osuti. Semantiline osuti on tihendatud neuraalne esitus, mis võib siduda eri liiki infot ning võimaldada selle üksikasju taas esile tuua. Siinses loos kasutan seda kujundina: niidiotsana, millest kinni võttes võib hakata kaasa tulema palju suurem seotud infopundar.

Ja siin tekib ka seos kunstiteraapiaga. Vestluses võib üheks niidiotsaks saada sõna, lause või jutustatud mälestus. Kunstiteraapias võib selleks saada ka värv, kujund, materjal, kahe objekti vahele jäänud tühi ruum või tunne, mis tekib midagi luues. Ma ei saa väita, et need on ajus mingid erilised „kunstiteraapia semantilised osutid“. Küll aga võib töö materjalide, tekstuuride, värvide, piltidega jne anda meile teistsuguse niidiotsa, millest sama kogemuse puntrale läheneda hoopis teise nurga alt. Kunst ei pruugi viia meid „sügavamale“ kui sõnad. Ta võib viia meid sama kogemuse juurde teist teed pidi.

Lihtsustatud metafoorne joonis: vasakul kogemuse osade sidumine, paremal üks võimalik niidiots seotud mälestuste juurde. Esile võivad kerkida nii meeldivad kui ka ebameeldivad mälestused. Suurelt vaatamiseks klõpsa pildil.

Kõigele ei pääse ligi ainult sõnade kaudu

Rääkimine on oluline. Ka kunstiteraapias räägime. Aga meie kogemus ei ole tekkinud ainult sõnadest ning seetõttu pole väga üllatav, et me ei suuda alati kõike kohe sõnadesse panna.

Vahel inimene lihtsalt ütleb: „Ma ei tea.“ „Midagi on, aga ma ei oska seda seletada.“ „See tunne on kuidagi…“ Ja sinna lause lõppu ei tulegi midagi.

Siis ei pea tingimata rohkem pingutama, et õige sõna üles leida. Võib võtta paberi, teha ühe joone, valida värvi, rebida midagi katki, panna kaks kujundit teineteisest väga kaugele või teha keset suurt valget paberit üks imepisike täpp. Ja äkki on midagi, mis oli enne ainult sinu sees, sinu ees. Mitte veel seletatud. Mitte lahendatud. Aga nähtav.

Kui midagi on paberil, saame seda vaadata. Mina ei pea ütlema, mida see tähendab. Punane ei tähenda automaatselt viha, must depressiooni, maja ema. Ja puu kohta ei hakka ma parem üldse interneti sümbolisõnastikku avama. Tähendus ei tule minu tõlgendusest. See võib hakata tekkima sellest, mida sina oma tööd vaadates märkad, milliseid seoseid hakkab läbi selle uue niidi sinu aju nüüd sulle avama.

Minevikku me paberil ümber ei tee. Aga meie suhe oma looga ei pea jääma igaveseks täpselt samasuguseks.

Ja mida nende seotud mälestuste killukestega siis peale hakata?

Mälestuse taasaktiveerimine võib teatud tingimustel muuta selle ajutiselt paindlikumaks. Uus teadmine või vaatenurk võib siis mõjutada seda, kuidas mälestus hiljem meenub ja mida see meie jaoks tähendab. Seda nimetatakse mälu rekonsolideerumiseks, kuid see ei tähenda, et iga meenutamine või loovtöö mälestuse automaatselt ümber kirjutaks.

Kunstiteraapia seisukohalt on minu jaoks huvitavam mõelda sellele nii: me ei muuda seda, mis juhtus. Me saame uurida, mida see kogemus meie jaoks praegu tähendab ning kuidas uue teadmisega edasi liikuda.

Kunstiteraapia ei tööta sellepärast, et kunstis oleks mingi salajane tervendav jõud. Ja kindlasti mitte sellepärast, et terapeut oskab sinu pildi tähenduse sinust paremini ära arvata. Võib-olla on üks osa vastusest palju lihtsam: iga meie kogemus on suurem kui sõnad, millega me seda tavapäraselt kirjeldame. Kogemuses võivad olla korraga pildid, kehalised aistingud, emotsioonid, helid, mälestused, mõtted ja tähendused. Kunst annab meile veel ühe võimaluse selle puntra juurde minna.

Mõnikord sõna kaudu, mõnikord värvi kaudu, mõnikord läbi materjali ja mõnikord kujutlusvõime kaudu. Üks niidiots võib viia teiseni. Midagi võib saada nähtavaks. Midagi võib hakata eristuma. Midagi võib saada uue tähenduse. Ja vahel võib vana puntra seest ilmuda võimalus, mida me enne lihtsalt ei näinud. Kõik need võimalused võivad aidata sul oma lugu edasi luua just omal moel.

Viited ja lisalugemine

Read more at Loovterapeut Epp Sussen

Kes teab kõige paremini, mida sa tegelikult hetkel vajad?

ChatGPT Toimetaja — Thu, 10 Sep 2026 08:18:01 +0000

Minu töö ja tegemised

Kes teab kõige paremini, mida sa tegelikult hetkel vajad?

Isikukesksest lähenemisest, terapeutilisest suhtest ja sellest, miks pildi tähendus kuulub selle loojale.

Loo omal moel · umbes 8 minutit lugemist

Iga terapeut on erinev, iga klient on erinev. Ei ole paremat ega halvemat lähenemist, on see lähenemine, mis sobib nii kliendile kui ka terapeudile, et tagada koostöö ning tulemused. Mind kõnetas juba ülikooliõpingute ajal isikukeskne lähenemine. Täpsemalt Carl Rogersi loodud isikukeskne lähenemine, mille keskmes ei ole õiged tehnikad, vaid terapeudi ning kliendi vaheline ehe suhe.

Carl Rogers leiab, et meie kõigi sees on soov kasvada, muutuda parimaks versiooniks iseendast. Et selline muutus saaks toimuda, on vaja aktsepteerivat keskkonda, kus meil on võimalik iseennast tundma ning usaldama õppida. Veidi teisiti sõnastatuna: inimesel endal on olemas võime liikuda suurema enesemõistmise, kasvu ja muutuse poole, kui selleks on olemas toetav psühholoogiline keskkond.

Kuus olulist tingimust

Sellise keskkonna loomiseks on Carl Rogersi järgi olulised järgmised tingimused:

Kongruentsusetus

Inimese kogemus ja ettekujutus iseendast ei lähe päriselt kokku – vahel tunneme midagi, mida enda arvates ei tohiks tunda. Või püüame olla sellised, nagu arvame, et peaksime olema, kuigi meie tegelik kogemus ja soov räägib midagi muud. See vastuolu võib tekitada ärevust, segadust või haavatavust. Rogers nimetas seda incongruence’iks ehk kongruentsusetuseks ning selle lõhe ületamine ongi teraapiaprotsessi aluseks.

Psühholoogiline kontakt

See tähendab, et terapeudi ülesanne ei ole inimese elu tema eest lahendada, pakkudes õigeid harjutusi, vaid luua ehe kontakt ning terapeutiline suhe, milles inimene saab iseennast paremini kuulda.

Empaatia

Ma püüan mõista sinu kogemust sinu vaatepunktist. Mitte mõelda, et mina tean, mida see olukord tegelikult tähendab. Oluline on olla kliendi kogemuse suhtes uudishimulik, et mõista, mida see kogemus sinu jaoks tähendab. Empaatia ei tähenda tingimata nõustumist ega seda, et kaks inimest kogevad maailma ühtemoodi. See tähendab püüdu teise inimese maailma võimalikult tähelepanelikult kuulata ja mõista.

Tingimusteta positiivne aktsepteerimine

Sa ei pea teraapiasse tulema oma kõige parema versioonina. Sul võivad olla tunded, mille üle sa uhke ei ole. Mõtted, mida on keeruline välja öelda. Midagi, mida oled teinud või tegemata jätnud ning ei tea, kuidas sellega toime tulla. Isikukeskses suhtes ei pea sa kõigepealt muutuma kellekski teiseks, et olla vastuvõetav ning aktsepteeritud. Ja protsessi kestel ei pea sa muutuma kellekski teiseks, vaid koostöös leiame võimalusi, kuidas aktsepteerida ennast just sellisena, nagu me hetkel oleme.

Ehedus ehk kongruentsus

Terapeut ei ole meetodite taha peidetud neutraalne masin. Mina olen ka päris inimene ning jään selleks ka teraapiakohtumisel. Ma ei pane kohtumisele tulles ette terapeudi maski ega võta seda kohtumise lõppedes eest ära. Ma ei pea mängima inimest, kes teab kõiki vastuseid või oskab öelda, mis on mingis situatsioonis sinu jaoks õige või vale. Ma saan olla professionaalne ja hoida terapeutilist raami ning samal ajal olla suhtes päriselt kohal.

Klient tajub empaatiat ja aktsepteerimist

Ei piisa sellest, kui mina terapeudina arvan, et olen empaatiline ja aktsepteeriv – midagi sellest peaks jõudma ka sinuni. Kui sina seda meievahelises terapeutilises suhtes ei koge, siis ei ole isikukeskse lähenemise tingimused täidetud. Ja olgu öeldud, et see ei tähenda, et sinu juures oleks midagi valesti või et mina ei saa hakkama – see on lihtsalt koht kommunikatsiooniks, et me mõlemad leiaksime viisi, kuidas paremini ning sind toetavalt edasi liikuda.

Aga mis on siis terapeudi roll, kui ta ei pea mulle ütlema, mida mina pean tegema?

See küsimus on minu meelest päris hea. Isikukesksust võib kõrvalt vaadates vahel valesti mõista nii, nagu terapeut lihtsalt istuks sõbralikult, noogutaks ja laseks inimesel ise kõigega hakkama saada. Minu jaoks see nii ei ole. Isikukesksus ei tähenda, et terapeut ei tee midagi. See tähendab, et ma ei võta sinult ära sinu protsessi juhtimist, öeldes, mis harjutust ning milliste vahenditega sa pead tegema või vihjates, millise tulemuseni sa võiksid jõuda.

Toetamaks sinu teekonda meie kohtumisel, võin küsida küsimuse, mida sa ise pole veel küsinud. Peegeldada midagi, mis minu kõrva jäi. Aidata märgata vastuolu. Olla sinuga tunde juures, mille eest tahaks kiiresti ära joosta. Või kutsuda sind vaatama loodud pilti veel korraks teise koha pealt.

Aga ma püüan mitte võtta positsiooni, kus mina tean sinu kogemusest rohkem kui sina ise või suunan sind vaatama midagi, mille nägemise jaoks sa veel ise valmis ei ole. Ka võimalus liikuda rahulikus tempos on minu jaoks oluline.

Liesl Silverstone – mis juhtub, kui isikukesksus kohtub pildiga?

Liesl Silverstone oli Briti terapeut ja kunstiteraapia pioneer, kes hakkas ühendama Carl Rogersi isikukeskset lähenemist kunstiteraapiaga. Ka tema enda teekond on väga kõnekas.

Silverstone oli algselt õppinud sotsiaaltööd ning kirjeldas hiljem, kuidas oli harjunud professionaalse mudeliga, milles abistaja pidi teadma, mis on kliendile parim. Carl Rogersi isikukeskse lähenemisega kokku puutudes koges ta ise kliendi rollis midagi hoopis teistsugust – mida tähendab olla empaatiliselt kuulatud, sügavalt mõistetud ja hinnanguta vastu võetud. Hiljem õppis ta kunstiteraapiat ja hakkas neid kahte maailma ühendama.

Sellest kujunes person-centred art therapy ning PCATS-mudel. Silverstone konsulteeris oma lähenemise ja koolituse väljatöötamisel Carl Rogersiga. 1985. aastal asutas ta Londonis Person-Centred Art Therapy Centre’i ning 1993. aastal ilmus tema Art Therapy – The Person-Centred Way.

Liesl Silverstone’i ja isikukeskse kunstiteraapia lugu APCCA lehel

Silverstone’i lähenemises on minu jaoks üks väga oluline põhimõte: pildi tähendus kuulub selle loojale. Isikukeskne kunstiteraapia on mittedirektiivne ja väldib väljastpoolt antud tõlgendusi. Terapeut võib märgata värve, kujundeid, materjale või elementide paiknemist. Ta võib neid peegeldada ja nende kohta küsida, kui ka klient ise on neid märganud. Kuid eesmärk ei ole vaadata pilti ning küsida suunavaid küsimusi või tuua arutellu temaatikat, mida klient ise ei ole sinna toonud.

Pilt võib teada midagi enne sõnu

Silverstone’i jaoks pakkus kunst võimalust jõuda kogemuseni, millele sõnad alati kohe ligi ei pääse. Ta kirjeldas pilti kui teistsugust teadmise viisi – midagi, mis võib muuta sisemise kogemuse nähtavaks ning luua silla selle vahel, mida me juba teadlikult teame, ja selle vahel, mida alles hakkame märkama. See on ka üks põhjuseid, miks kunstiteraapia mind ennast nii väga kõnetab.

Me ei pea alati kõigepealt teadma, mida öelda. Võib võtta värvi. Teha joone. Rebida paberi katki.

Panna kaks asja kõrvuti. Vaadata. Ja alles siis märgata: ahhaa… Mõnikord jõuab pilt kohale natuke enne sõnu.

Ja kuidas see kõik minu tööga seotud on?

Minu enda isikukeskse loovteraapia väljaõppes Association for Person Centred Creative Arts ehk APCCA juures saavad need erinevad niidid jälle kokku. APCCA tänapäevane person-centred creative arts’i lähenemine põhineb Liesl Silverstone’i isikukeskse kunstiteraapia mudelil. APCCA kirjeldab oma lähenemist sellisena, kus nii loomisviis kui ka valminud töö on vabad välisest hindamisest ja tõlgendamisest ning klienti nähakse terapeutilise protsessi koostööpartnerina.

See on väga lähedal sellele, kuidas ma ise tahan töötada. Ma ei taha õpetada sind tegema „õiget“ pilti. Ma ei taha öelda, mida sinu pilt tähendab. Ja ma ei taha teada sinu eest, kuhu sa peaksid jõudma. Küll aga saan ma olla sinuga selles protsessis kaasas. Märgata. Küsida. Vahel natuke oodata. Ja usaldada, et ka siis, kui me kumbki veel ei tea, kuhu üks joon viib, on mõtet vaadata, mis juhtub, kui lubame tal edasi minna.

Viited ja lisalugemine

Read more at Loovterapeut Epp Sussen

Oled ikka kindel, et kunstiteraapiat saab läbi ekraani teha?

ChatGPT Toimetaja — Tue, 08 Sep 2026 09:21:56 +0000

.single-post .entry-header{display:none}.single-post .site-content>.ast-container{display:block;max-width:none;padding:0}.single-post .entry-content{margin:0}.single-post .entry-content>.ot-article{width:100%;max-width:none;margin:0} .ot-article{--ink:#173238;--muted:#566a6d;--paper:#fbfaf6;--mist:#eef5f3;--coral:#ed896f;--turq:#4faeb0;--olive:#969b61;color:var(--ink);overflow:hidden}.ot-article *{box-sizing:border-box}.ot-wrap{width:min(1160px,calc(100% - 48px));margin-inline:auto}.ot-reading{width:min(820px,calc(100% - 48px));margin-inline:auto} .ot-hero{position:relative;padding:62px 0 48px;background:linear-gradient(180deg,#fff 0%,#f8fbfa 100%)}.ot-kicker{font-size:12px;letter-spacing:.18em;text-transform:uppercase;color:var(--coral);font-weight:650;margin-bottom:18px}.ot-hero h1{font-size:clamp(43px,5.7vw,72px);line-height:1.03;letter-spacing:-.035em;font-weight:500;max-width:980px;margin:0 0 20px}.ot-deck{font-size:clamp(19px,2.1vw,27px);line-height:1.42;color:var(--muted);max-width:790px;margin:0}.ot-meta{margin-top:20px;font-size:14px;color:#768486}.ot-fragments{position:absolute;right:-28px;bottom:-22px;width:250px;height:148px;pointer-events:none;opacity:.56}.ot-fragments span{position:absolute;display:block;width:80px;height:112px;clip-path:polygon(5% 8%,93% 1%,99% 82%,82% 96%,8% 91%,0 24%)}.ot-fragments span:nth-child(1){right:120px;bottom:-32px;background:rgba(237,137,111,.40);transform:rotate(-12deg)}.ot-fragments span:nth-child(2){right:62px;bottom:-20px;background:rgba(79,174,176,.35);transform:rotate(7deg)}.ot-fragments span:nth-child(3){right:4px;bottom:-39px;background:rgba(150,155,97,.32);transform:rotate(-4deg)} .ot-body{padding:42px 0 58px}.ot-body p{font-size:17.2px;line-height:1.58;color:#344d51;margin:0 0 12px}.ot-body>p:first-child{font-size:18.5px;line-height:1.62;color:var(--ink)}.ot-body h2{font-size:clamp(29px,3.1vw,39px);line-height:1.17;letter-spacing:-.02em;font-weight:500;margin:36px 0 14px}.ot-body a{color:#278e91;text-decoration-thickness:1px;text-underline-offset:4px}.ot-body ul{margin:6px 0 26px;padding-left:24px}.ot-body li{font-size:17.2px;line-height:1.58;color:#344d51;margin-bottom:7px}.ot-note{font-size:23px!important;line-height:1.42!important;color:var(--ink)!important;margin:26px 0!important;font-style:italic}.ot-pull{position:relative;width:min(860px,calc(100vw - 48px));margin:42px 50%;transform:translateX(-50%);padding:32px 52px;text-align:center;font-size:clamp(26px,3vw,38px);line-height:1.3;color:var(--ink);background:var(--mist);border:0;clip-path:polygon(2% 10%,95% 1%,100% 82%,89% 97%,7% 92%,0 28%)}.ot-pull strong{font-weight:500;color:var(--turq)} .ot-gallery{width:min(1040px,calc(100vw - 48px));margin:38px 50% 46px;transform:translateX(-50%)}.ot-gallery-head{display:flex;justify-content:space-between;gap:24px;align-items:end;margin-bottom:14px}.ot-gallery-head h2{margin:0}.ot-gallery-head p{font-size:14px;margin:0;color:var(--muted)}.ot-gallery-track{display:flex;gap:18px;overflow-x:auto;scroll-snap-type:x mandatory;padding:0 0 12px;scrollbar-color:var(--turq) #e4ecea}.ot-gallery figure{min-width:100%;margin:0;scroll-snap-align:start}.ot-gallery img{display:block;width:100%;height:auto;border-radius:4px;border:1px solid #e2e8e6}.ot-gallery figcaption{font-size:13px;line-height:1.5;color:#788486;margin-top:9px} .ot-framework{margin:20px 0 30px}.ot-framework details{border-top:1px solid #dbe5e2}.ot-framework details:last-child{border-bottom:1px solid #dbe5e2}.ot-framework summary{cursor:pointer;list-style:none;padding:18px 44px 18px 0;font-size:18px;font-weight:650;color:var(--ink);position:relative}.ot-framework summary::-webkit-details-marker{display:none}.ot-framework summary:after{content:'+';position:absolute;right:8px;top:13px;font-size:28px;font-weight:300;color:var(--turq)}.ot-framework details[open] summary:after{content:'–'}.ot-framework details p{padding:0 34px 18px 0;margin:0} .ot-sources{margin-top:52px;padding-top:26px;border-top:1px solid #dbe5e2}.ot-sources h2{font-size:25px;margin:0 0 16px}.ot-sources ol{margin:0;padding-left:20px}.ot-sources li{font-size:15px;line-height:1.55;color:var(--muted);margin:0 0 10px}.ot-ending{background:var(--paper);padding:54px 0;text-align:center}.ot-ending p{font-size:clamp(24px,2.8vw,35px);line-height:1.35;max-width:780px;margin:0 auto 22px}.ot-ending-links{display:flex;justify-content:center;gap:28px;flex-wrap:wrap}.ot-ending a{color:var(--ink)!important;text-decoration:none!important;border-bottom:1px solid var(--turq);padding:10px 0;min-height:44px;font-weight:650}.single-post .post-navigation,.single-post .ast-related-posts-wrapper,.single-post .ast-single-related-posts-container,.single-post .comments-area{display:none!important} @media(max-width:800px){.ot-wrap,.ot-reading{width:min(100% - 32px,640px)}.ot-hero{padding:46px 0 38px}.ot-hero h1{font-size:47px}.ot-fragments{width:170px;height:96px;right:-40px;bottom:-15px;opacity:.38}.ot-fragments span{width:56px;height:78px}.ot-fragments span:nth-child(1){right:82px;bottom:-26px}.ot-fragments span:nth-child(2){right:42px;bottom:-17px}.ot-fragments span:nth-child(3){right:2px;bottom:-30px}.ot-body p,.ot-body li{font-size:17px}.ot-body h2{margin-top:32px}.ot-pull{width:min(100vw - 32px,640px);margin-block:36px;padding:30px 25px}.ot-gallery{width:calc(100vw - 32px);margin-block:32px 38px}.ot-gallery-head{display:block}.ot-gallery-head p{margin-top:8px}} @media(max-width:480px){.ot-hero h1{font-size:38px}.ot-deck{font-size:20px}.ot-body h2{font-size:30px}.ot-note{font-size:21px!important}.ot-pull{font-size:26px}.ot-ending-links{flex-direction:column;align-items:center;gap:8px}}

Online-kunstiteraapiast

Oled ikka kindel, et kunstiteraapiat saab läbi ekraani teha?

Online-kohtumine on omaette kohtumisviis.

Loo omal moel · umbes 9 minutit lugemist

See on küsimus, mida minult tihti küsitakse kui ütlen, et teen kunstiteraapia kohtumisi üle veebi. Oleme tänaseks harjunud, et töökoosolekutel saab mugavalt osaleda kodus diivanil, ekraanil avatuna Zoom või Teams. Sõnalise teraapia puhul on online kohtumise võimalikkus tänu sellele võib-olla selgem aga kuidas ma siis seda kunsti online teen? Kas pean hiirega joonistama või saadad mulle postiga paberi ja pliiatsid ja ma siis saadan sulle oma pildi tagasi. Ja kas see on üldse sama mõjuga kui silmast-silma kohtudes? Ehk et kas kunstiteraapia saab ekraani kaudu päriselt toimida?

Minu jaoks ei ole online-kohtumine kontaktteraapia kehvem või mugavam asendus. See on lihtsalt teistsugune teraapiaruum, millel on omad võimalused ja piirid ning mille kasutamine vajab samamoodi teadlikkust, oskusi ja kokkuleppeid.

Online-töö on olnud osa minu väljaõppest

Online-keskkonnas töötamine ei tulnud minu praktikasse juhuslikult. Oluline osa minu isikukeskse loovteraapia alasest väljaõppest Association for Person Centred Creative Arts ehk APCCA juures toimus online-keskkonnas. See tähendas, et online ei olnud ainult koht, kus teooriat kuulata – seal toimus ka loov ja kogemuslik töö ning online kohtumiste põhimõtete selgeks saamine oli üks minu suuremaid isiklikke eesmärke APCCA kursustele minnes.

APCCA professionaalne Certificate in Therapeutic Use of Person Centred Creative Arts toimub ka praegu online ning sisaldab 84 juhendatud õppetundi koos iseseisva töö ja paaris-/grupipraktikaga. Nende edasijõudnute õppes käsitletakse eraldi ka tänapäevast praktikat, meediume, meetodeid ja digitaalset konteksti. Minu jaoks oli oluline ise kogeda, mida tähendab luua, jagada oma loomingut ja olla terapeutilises kontaktis olukorras, kus inimesed ei viibi füüsiliselt samas ruumis.

See on üks põhjus, miks ma ei püüa online-kohtumisel võimalikult täpselt jäljendada seda, mis toimuks ühises teraapiaruumis.

Minu enda kogemus

Liigu galeriis külgsuunas. Täissuuruses lugemiseks klõpsa pildil.

Minu APCCA esimese kursuse lõputöö · 1/5

Minu APCCA esimese kursuse lõputöö · 2/5

Minu APCCA esimese kursuse lõputöö · 3/5

Minu APCCA esimese kursuse lõputöö · 4/5

Minu APCCA esimese kursuse lõputöö · 5/5

Online-kohtumine on omaette kohtumisviis.

Kontaktkunstiteraapias oleme tavaliselt kõik ühes füüsilises ruumis: klient, terapeut ja loodav töö.

Online’is on olukord teistsugune. Sina ja sinu loodud töö olete ühes ruumis. Mina olen teisel pool ekraani. See tähendab, et sul on rahulikum oma tööd teha, sest mind ei ole nö üle õla vaatamas, et mida sa teed. Samas võib see tähendada, et küsin sinu protsessi kohta rohkem täpsustavaid küsimusi, et aidata sul mõista kuidas loovtöö valmimise käigus tekkinud olukorrad või emotsioonid suhestuvad teraapiasse pöördumise teemaga.

Pildi omavaheliseks jagamiseks on erinevaid võimalusi ning julgen öelda isikliku kogemuse põhjal, et oma töö ekraanilt nägemine annab sellele uue mõõtme, mis võib aidata näha ka uusi võimalusi ja aitab luua uusi tähendusi.

Kasutades online töövahendeid, saab alati toimetada jagades ekraanipilti. Digivahendid ei ole sugugi halvemad kui tavaline pintsel või kriit ja võivad taaskord pakkuda kogemuse, mis aitab edasi liikuda.

Online-kohtumine ei pea olema kehvem koopia sellest, mis juhtuks siis, kui istuksime ühes ruumis.

See on teine ruum. Oma võimaluste ja oma piiridega. Aga lõpuks ei määra kohtumise kvaliteeti ainult see, kummal pool ekraani me oleme. Oluline on, kas meil õnnestub luua piisavalt turvaline koht, kus saad olla, märgata ja katsetada. Omal moel.

Sul ei ole vaja kodus kunstistuudiot

Online-kunstiteraapia ei tähenda minu jaoks ka seda, et enne kohtumist peab klient lauale valmis panema kaksteist värvi, kolm pintslit ja professionaalse joonistusploki. Mõnikord piisab paberist ja pastakast. Minu jaoks on teraapia meie igapäevase elu peegeldus ning ka oma tavatoimetuste juures tuleb meil tihtipeale hakkama saada pigem väiksema ja olemasoleva valikuga. Mulle sobib, kui teraapiakohtumine peegeldab päris elu ning sinu ja minu loovus on see, mis leiab sobiva lahenduse.

Kui sul ei ole kodus laiemat valikut kunstivahendeid aga tekib soov midagi proovida, siis saame alati enne järgmist kohtumist kokkuleppida, mida täpsemalt võiksid endale soetada.

Kui palju pean ma rääkima?

Täpselt nii palju kui sa soovid! Ja olgu ka öeldud, et mõnikord juhtub nii, et meil on küll kunstiteraapia kohtumine aga sa soovid pigem rääkida kui loovtööd teha – ja ka see on okei. Hoian sinu jaoks turvalist ruumi nii loovtööd tehes või mitte tehes, rääkides kui ka vaikuses olles.

Aga kas online-teraapia üldse toimib?

Siin on teadusuuringute vastus päris julgustav.

2021. aastal avaldatud mahukas meta-analüüs koondas 56 videopsühhoteraapia uuringut ning 47 uuringut, milles võrreldi videoteraapiat muu hulgas kontaktteraapiaga. Videopõhises psühhoteraapias ilmnes märkimisväärne paranemine ning erinevus kontaktteraapia tulemustest oli üldiselt väga väike. Eriti palju oli tõendusmaterjali ärevuse, depressiooni ja traumajärgse stressihäire kohta. Samas oli uuringutes tugevalt esindatud kognitiiv-käitumisteraapia, mistõttu ei saa tulemusi automaatselt üle kanda igale teraapiasuunale.

Kas ekraani kaudu saab tekkida päris terapeutiline suhe?

2024. aastal avaldatud süstemaatiline ülevaade ja meta-analüüs võrdles terapeutilist liitu videopsühhoteraapias ja kontaktteraapias. Kaheksateist uuringut hõlmanud analüüsis ei leitud statistiliselt olulist erinevust terapeutilise liidu tugevuses – ei klientide ega terapeutide hinnangute põhjal.

Teine 2024. aasta meta-analüüs koondas 31 uuringut ja 4862 osalejat ning leidis, et ka teleteraapias on parema terapeutilise suhte ja paremate ravitulemuste vahel statistiliselt oluline seos. See seos oli küll mõnevõrra nõrgem kui kontaktteraapia kohta tavaliselt leitakse.

Minu jaoks tähendab see midagi üsna lihtsat: ekraan ei kaota terapeutilist suhet ära. Küll aga võib online-keskkond muuta seda, kuidas me kohal oleme ja kuidas seda suhet loome.

Kas online-kunstiteraapia kohta on ka uuringuid?

Online-kunstiteraapiat on uuritud oluliselt vähem kui online-psühhoteraapiat üldiselt.

Zubala, Kennelli ja Hacketti 2021. aasta uringus vaadati läbi üle 400 publikatsiooni ning lõplikku analüüsi jõudis 12 empiirilist uuringut, mis käsitlesid digitaalset tehnoloogiat kunstiteraapias – nii distantsilt töötamist kui digitaalseid kunstimeediume. Kokkuvõte näitas, et digitaalne tehnoloogia võib laiendada kunstiteraapia kättesaadavust ja töövahendeid ning online-keskkonnas on võimalik teha sisulist terapeutilist tööd.

Professionaalne online-töö vajab oma raami

Online-teraapia ei tähenda lihtsalt videolingile vajutamist. Oma töö professionaalset raamistikku mõtestades vaatan lisaks oma väljaõppele ka kunstiteraapia erialaorganisatsioonide eetilisi ja professionaalseid põhimõtteid.

European Federation of Art Therapy (EFAT)

Kui kujutlusvõime saab loa natuke vabamalt hingata

ChatGPT Toimetaja — Sat, 05 Sep 2026 06:56:35 +0000

Koolitustelt ja konverentsidelt

Kui kujutlusvõime saab loa natuke vabamalt hingata

Mõtteid 23. Põhjamaade kunstiteraapiate konverentsilt Soomes

Loo omal moel · umbes 7 minutit lugemist

Vaade konverentsialalt – järv, graniit, puud ja ruum korraks peatuda.

Mai eelviimasel nädalavahetusel pakkisin oma asjad ja sõitsin Soome. Tampere lähistel toimus 23. Põhjamaade kunstiteraapiate konverents, mille seekordne teema oli „Kunsti ja kujutlusvõime transformeeriv potentsiaal“.

Samal ajal otsustas aga elu kodus, et ainult konverentsist oleks selle nädalavahetuse jaoks ilmselgelt liiga vähe.

Täpselt samal päeval, kui mina olin Soomes konverentsil, otsustas meie veel natuke metsik kass tuua ilmale kolm poega. Ja siis ise ära minna.

Nii tegeles minu koju jäänud pere – mees ja lapsed – lisaks kõigele muule ootamatult kolme imepisikese kassipoja toitmise ja soojas hoidmisega. Mina sain kõigele sellele kaasa elada telefoni vahendusel ning üsna praktiliselt harjutada sedasama kohal olemist, millest me terapeutilises töös nii sageli räägime.

Olla seal, kus ma parajasti olen.

Kuigi üks osa minust oleks väga tahtnud olla hoopis kodus nende kolme pisikese juures.

Õnneks ei kasva kassipojad paari päevaga suureks. Kui tagasi jõudsin, olid nad endiselt väga väikesed. Ja veel suuremaks kergenduseks oli selleks ajaks tagasi tulnud ka nende ema, kes vahepeal inimeste kätte langenud hoolitsemise jälle üle võttis.

Nii et ajal, mil mina Soomes mõtlesin koos teistega kujutlusvõimest, muutumisest, kohalolust ja sellest, kuidas tulla toime olukordadega, mida me päriselt kontrollida ei saa, toimus kodus selle kõige kohta üsna veenev praktiline õppus.

Vahel on elul oma viis teooriale illustratsioone juurde joonistada.

Samal ajal, kui mina Soomes kohalolu harjutasin, tegeles kodune meeskond natuke praktilisema kohaloluga.

Konverentsile oli tulnud ligi 120 inimest ning kuigi nime järgi oli tegemist Põhjamaade konverentsiga, ulatus osalejate ring tegelikult palju kaugemale. Mõneks päevaks tekkis sinna omamoodi väike kunstiteraapia maailm. Inimesed, kes töötavad erinevates riikides, erinevate klientidega ja üsna erinevatel viisidel, aga keda ühendab uudishimu selle vastu, mis võib juhtuda siis, kui inimese kogemuse kõrvale tekib pilt, kujund, materjal või lihtsalt võimalus midagi teistmoodi vaadata.

Ja loomulikult Muumid.

Konverentsi üheks inspiratsiooniallikaks oli Tove Janssoni Muumiorg – lood kuuluvusest ja üksildusest, muutumisest ning sellest, kui erinevalt me kõik maailmas oleme. Ühes peaettekandes jõudsime näiteks Muumimamma juurde, kes võõras keskkonnas igatses oma koduse elu järele ja hakkas tuletorni seintele maalima oma roose. Ta lõi pildi kaudu midagi tuttavat sinna, kus tuttavat parasjagu polnud.

See mõte jäi minuga.

Võib-olla just sellepärast, et selles on midagi väga lähedast sellele, kuidas mina kunstiteraapiat mõistan. Me ei loo alati selleks, et teha midagi ilusat. Vahel loome selleks, et midagi enda jaoks nähtavaks teha. Midagi paigale panna. Või vastupidi – midagi paigast liigutada.

Kujutlusvõime ei ole ainult oskus välja mõelda draakoneid

Üks konverentsi kõige põnevamaid hetki oli minu jaoks Mimmu Rankaneni ettekanne kujutlusvõimest ja kunstiteraapia muutust loovast võimest.

Kujutlusvõimest räägitakse vahel nagu mingist erilisest omadusest: ühel inimesel on seda palju, teisel vähe. Või nagu oleks see eelkõige laste, kunstnike ja nende inimeste pärusmaa, kes oskavad lennult kolm fantastilist olendit välja mõelda.

Aga kujutlusvõime võib olla midagi palju argisemat ja samal ajal palju olulisemat.

See võimaldab meil võtta midagi juba olemasolevat – kogemusi, mälestusi, tundeid, ettekujutust iseendast – ja panna need omavahel natuke teistmoodi kokku. Sellest võivad tekkida uued tähendused ja mõnikord ka võimalus näha enda lugu teisest kohast.

Kunstiteraapia loob sellele protsessile väga konkreetse ruumi: sisemine kogemus saab värvi, joone, kujundi või materjali kaudu vormi ning seda vormi saab vaadata, muuta ja uuesti mõtestada.

See on vist ka üks põhjus, miks mind ennast kujutlusvõime teema järjest rohkem huvitab.

Mitte „ole nüüd loominguline!“, vaid: Mis veel võiks võimalik olla?

Ja siis tuli mul endal teiste ette minna

Konverentsile ei läinud ma ainult kuulama ja vaatama. Viisin seal ka ise läbi töötoa.

Minu teemaks olid tavalised joonistusmängud ja nende kasutamise võimalused terapeutilises töös laste ja noortega.

Mulle see mõte meeldib just sellepärast, et selles pole midagi suurejoonelist. Pole vaja erilist kunstiannet ega uhkeid materjale. Vahel piisab paberist, pliiatsist, ühest lihtsast reeglist ja loast mitte teada, mis lõpuks välja tuleb.

Joonistusmängus võib üks inimene alustada joont ja teine seda jätkata. Võib tekkida kujund, mille tähendust keegi alguses ei teadnud. Võib juhtuda midagi naljakat, täiesti jaburat või ootamatut.

Ja just seal läheb asi minu jaoks huvitavaks.

Sest mängulisus võib vähendada survet teha „õigesti“. Juhus võib tuua pildile midagi, mida me ise poleks planeerinud. Teise inimese lisatud joon sunnib korraks loobuma täielikust kontrollist. Ning pilt, mis algas lihtsalt mänguna, võib ühel hetkel hakata rääkima millestki hoopis olulisemast.

Mis juhtub, kui ma ei saa kõike ise otsustada?
Kas ma suudan teise inimese mõttega kaasa minna?
Kas tema võib minu tehtut muuta?
Kas mina võin tema tehtut muuta?
Ja mida ma teen siis, kui pilt läheb hoopis teises suunas, kui mina kavatsesin?

Need on juba palju suuremad küsimused kui „mida me täna joonistame?“.

Konverentsil oma töötoa läbiviimine oli mulle endale samuti oluline kogemus. Mitte ainult võimalus jagada midagi, mida oma töös kasutan, vaid ka võimalus näha, mida teised spetsialistid nendes lihtsates mängudes märkavad. Töötoale järgnenud arutelud olid toetavad ja südantsoojendavad ning andsid mulle põhjust selle teemaga edasi minna.

Ühislooming loovuse taasleidmise töötoast – erinevad vaatenurgad saavad korraks ühe laua peal kokku.

Ja läksingi.

Sellest konverentsil jagatud mõttest on vahepeal kasvanud välja järgmine koolitus, kus vaatame joonistusmänge juba põhjalikumalt kui praktilisi töövahendeid laste ja noortega töötamisel.

Mulle meeldib, et selle koolituse alguspunkt ei ole mingi keeruline meetod.

See on mäng.
Paber.
Joon.

Ja küsimus: mis saab siis, kui me lubame sellel joonel minna natuke sinna, kuhu meie ise ei kavatsenud?

Mõnikord on hea olla ise jälle see, kes ei oska

Ühes teises töötoas sattusin mina omakorda õppija rolli. Katja Ollikaineni digikunsti töötoas pidime kasutama vahendeid, mis polnud kõigile sugugi tuttavad.

Ja korraga olime meie – inimesed, kelle jaoks paberid, värvid ja kunstimaterjalid on igapäevane töömaailm – natuke ebakindlad.

Kuhu ma nüüd vajutan? Miks see nii tegi? Kuidas selle tagasi saab?

See oli suurepärane meeldetuletus.

Sest täpselt samamoodi võib ennast tunda inimene, kellele mina ulatan teraapiaruumis pastellid, savi või värvid. Minule tuttav ja turvaline materjal ei pruugi olla tuttav ega turvaline talle.

Konverentsi töötoas kirjeldasid osalejad digimaailmas olemist korraga eksitava, ärevust tekitava ja põnevana.

Terapeudina on päris kasulik aeg-ajalt jälle ise sellel poolel olla.

Minu kollaaž digikunsti töötoast – tuttava loovuse kohtumine uue tehnoloogiaga.

Järv, graniit ja paljad jalad samblal

Konverents toimus Varala Spordiinstituudis keset Soome loodust. Järv, graniidist kaljud, puud ja vaikus.

Korraldajad olid loonud territooriumile ka sensoorse raja. Seal sai paljajalu samblal kõndida, kivi nuusutada ja kohaliku looduse maitseid proovida.

Päeva jooksul kogunenud ettekannete, kohtumiste ja mõtete vahele tekkis võimalus lihtsalt märgata, mida sa praegu koged.

Ja võib-olla just seda ma sellest nädalavahetusest kõige rohkem kaasa võtsingi.

Et loovus ei tähenda tingimata juurde tegemist.

Vahel tähendab see hoopis peatumist piisavalt kauaks, et märgata midagi, mis oli juba olemas.

Ja siis proovida seda vaadata natuke teise nurga alt.

Üks konverents lõppes, üks mõte tuli minuga koju

Minu joonistusmängude töötuba ei jäänud Soome.

Olen pärast konverentsi selle juurde tagasi tulnud, edasi mõelnud ja vaadanud, kuidas neid lihtsaid mängulisi võtteid veel teadlikumalt kasutada. Sellest on kasvanud välja ka minu järgmise koolituse teema.

Sest mida rohkem ma laste ja noortega töötan, seda enam usun, et alati ei pea alustama suure küsimusega.

Mõnikord võib alustada lihtsalt ühest joonest.

Keegi lisab teise.

Midagi läheb natuke valesti.

Sellest tekib midagi, mida kumbki ei kavatsenud.

Ja äkki on meil olemas koht, kust edasi minna.

Loo omal moel.

Konverentsi lõpetamisel loodud ühine saarestik – eraldi loodud saared, mida ühendavad nähtavad ja nähtamatud teed.

Read more at Loovterapeut Epp Sussen

Kui pildist saab kohtumispaik

ChatGPT Toimetaja — Sat, 05 Sep 2026 06:10:52 +0000

Kunstiteraapiast

Kui pildist saab kohtumispaik

Visuaalkunstiteraapia kujunemisest ja teekonnast tänapäeva

Loo omal moel · umbes 8 minutit lugemist

Adrian Hill, „Behind Gavrelle“, 1917. Avalik omand; Canadian War Museum / Wikimedia Commons.

Inimene on loonud pilte palju kauem, kui on olemas olnud sõna „kunstiteraapia“. Oleme joonistanud, maalinud, voolinud, pununud ja jätnud endast jälgi selleks, et mäletada, jutustada, tähistada, leinata, mõtestada ja vahel lihtsalt selleks, et millelegi, mille jaoks sõnu ei ole, kuju anda.

Seepärast ei alanud visuaalkunstiteraapia päriselt ühel kindlal päeval ega ühe inimese avastusest. Pigem kohtusid 20. sajandil mitmed varem eraldi kulgenud mõtted: arusaam loomisest kui inimese loomulikust väljendusviisist, psühholoogia ja psühhoteraapia areng ning tähelepanek, et kunstitegemise protsess võib toetada inimest ka siis, kui eesmärk ei ole kunstiteose loomine.

Kui kunst hakkas teraapiaruumi jõudma

Visuaalkunstiteraapia eriala kujunemist seostatakse eriti 20. sajandi keskpaigaga. Suurbritannias kasutas kunstnik Adrian Hill 1940. aastatel mõistet „art therapy“, kirjeldades oma kogemust, et joonistamine ja maalimine toetasid teda haigusest taastumise ajal. Hiljem innustas ta loovtegevust kasutama ka teiste haiglapatsientidega.

Ameerika Ühendriikides kujunesid samal ajal välja kaks mõjukat mõttesuunda, mida seostatakse eelkõige Margaret Naumburgi ja Edith Krameriga. Nende rõhuasetused olid erinevad, kuid mõlemad aitasid kujundada arusaama kunstist teraapilises suhtes.

Pilt kui teine keel

Margaret Naumburg nägi spontaanselt loodud kujutisi omamoodi sümboolse kõnena. Tema töös oli oluline mõte, et pilt võib aidata nähtavaks saada kogemustel, mille sõnastamine on keeruline. Tähtis oli ka see, et teose tähendus ei tuleks väljastpoolt valmis tõlgendusena: inimene ise on oma pildi ja kogemuse tähenduse kõige olulisem tundja.

See mõte on mulle väga lähedane. Kunstiteraapias ei pea terapeut vaatama pilti ja teadma, „mida see tähendab“. Pilt võib hoopis avada vestluse. Mõnikord tekib tähendus kohe, mõnikord alles hiljem ja vahel võib midagi jäädagi lihtsalt värviks, jooneks, kujuks või tundeks.

Loomine ise võib olla oluline

Edith Kramer tõi tugevamalt esile kunstitegemise protsessi enda terapeutilise potentsiaali. Tema käsitluses ei olnud kunst üksnes vahend millegi varjatu väljatoomiseks. Loomine ise – materjaliga töötamine, katsetamine, kujundamine, muutmine ja millegi nähtavaks tegemine – võis olla tähenduslik protsess.

Need kaks ajaloolist rõhuasetust, mida vahel kirjeldatakse lihtsustatult kui „kunst psühhoteraapias“ ja „kunst kui teraapia“, ei pea tänapäeval olema vastandid. Visuaalkunstiteraapias võivad korraga olla olulised nii suhe terapeudiga, loodud kujutis kui ka loomise kogemus ise.

Pilt võib avada vestluse, ilma et peaksime kohe teadma, mida see tähendab.

Isikukeskne lähenemine – inimene enne tõlgendust

Visuaalkunstiteraapia ei ole jäänud ühe teooria külge. Selle arengut on mõjutanud psühhodünaamilised, humanistlikud, eksistentsiaalsed, gestalt-, kognitiiv-käitumuslikud ja paljud teised lähenemised. Minu enda töös on oluline isikukeskne lähenemine.

Isikukeskse mõtteviisi keskmes on usaldus inimese enda kogemuse ja sisemiste ressursside vastu. Terapeut ei ole see, kes teab inimese eest, mida tema pilt tähendab või milline lahendus talle sobib. Ta loob suhte ja ruumi, kus inimene saab märgata, uurida, katsetada ja leida tähendusi omal moel.

Loovteraapias on sellel minu jaoks eriline väärtus. Kui sõnu jääb väheks, ei pea kohe leidma „õigeid“ sõnu. Võib võtta värvi. Võib teha joone. Võib midagi kokku rebida ja uuesti paigutada. Võib vaadata valmis tööd ja avastada, et see ütleb midagi, mida enne veel ei osanud küsidagi.

Kolmas osapool ruumis

Visuaalkunstiteraapias ei ole ruumis ainult klient ja terapeut. Seal on ka looming. Eesti loovteraapia käsitluses räägitakse kolmiksuhtest: terapeut – klient – kunstilooming.

See muudab kohtumise omamoodi eriliseks. Kõigest ei pea rääkima otse. Tähelepanu võib liikuda inimese ja pildi vahel, materjali ja kogemuse vahel, vaikuse ja sõnade vahel. Mõnikord annab just see kolmas osapool võimaluse olla keerulise teemaga kontaktis natuke turvalisemalt.

Loovteraapiate kujunemine Eestis

Eestis ulatuvad loovteraapiate organiseerituma arengu juured 1980. aastate algusesse, kui kunsti terapeutilisest kasutamisest huvitatud praktikud ja uurijad hakkasid Tallinna Ülikooli ümber kokku tulema, kogemusi jagama ning seminare ja töötubasid korraldama. 1990. aastatel rakendati loovteraapiaid aktiivsemalt ka Tallinna psühhiaatriakliinikus ning rahvusvahelised kontaktid ja konverentsid aitasid valdkonnal edasi areneda.

Aja jooksul on loovteraapiatest kujunenud Eestis erialane valdkond, mis hõlmab visuaalkunstiteraapiat, muusikateraapiat, tantsu- ja liikumisteraapiat ning draamateraapiat. Loovterapeut on psühhoterapeutilise ravi ja rehabilitatsiooni spetsialist ning loovteraapia ei tähenda lihtsalt „kunsti tegemist, sest see teeb head“. Tegemist on eesmärgipärase ja planeeritud terapeutilise tööga, kus loovus- ja kunstipõhiseid meetodeid kasutatakse kliendi vajadustest ja eesmärkidest lähtudes.

Ja ometi jääb alles midagi väga lihtsat

Kui vaadata visuaalkunstiteraapia ajalugu, võib rääkida teooriatest, eriala kujunemisest, koolkondadest ja professionaalsetest standarditest. Aga kõige selle keskel on püsinud üks üsna lihtne inimlik võimalus: me saame midagi endast väljapoole panna ja seda seejärel natuke teise pilguga vaadata.

Mõnikord sünnib paberile midagi äratuntavat. Mõnikord ainult värvilaik. Mõnikord tahame tehtust rääkida ja mõnikord mitte. Teraapiline väärtus ei sõltu sellest, kas töö on ilus, oskuslik või teistele arusaadav.

Võib-olla ongi üks visuaalkunstiteraapia ajaloo läbivaid mõtteid see, et inimese kogemus ei pea mahtuma ainult sõnadesse.

Me võime leida sellele kuju, värvi ja jälje.

Ja seejärel vaadata, mida see meile räägib – omal moel.

Allikad ja taust

Eesti Loovteraapiate Ühing – „Mis on loovteraapia?“
ECArTE – Estonia: History and Context
Margaret Naumburgi ja Edith Krameri käsitlused visuaalkunstiteraapia kujunemisest
Adrian Hilli roll mõiste „art therapy“ kasutuselevõtus 1940. aastatel

Read more at Loovterapeut Epp Sussen

Crafting Captivating Headlines: Your awesome post title goes here

Loovus — Thu, 02 Jul 2026 18:48:36 +0000

Engaging Introductions: Capturing Your Audience’s Interest

The initial impression your blog post makes is crucial, and that’s where your introduction comes into play. Hook your readers with a captivating opening that sparks curiosity or emotion. Address their pain points or questions to establish a connection. Outline the purpose of your post and give a sneak peek into what they can expect. A well-crafted introduction sets the tone for an immersive reading experience.

Crafting Informative and Cohesive Body Content

Within the body of your blog post lies the heart of your message. Break down your content into coherent sections, each with a clear heading that guides readers through the narrative. Dive deep into each subtopic, providing valuable insights, data, and relatable examples. Maintain a logical flow between paragraphs using transitions, ensuring that each point naturally progresses to the next. By structuring your body content effectively, you keep readers engaged and eager to learn more.

Powerful Closures: Leaving a Lasting Impression

Concluding your blog post isn’t just about wrapping things up – it’s your final opportunity to leave a strong impact. Summarize the key takeaways from your post, reinforcing your main points. If relevant, provide actionable solutions or thought-provoking questions to keep readers thinking beyond the post. Encourage engagement by inviting comments, questions, or sharing. A well-crafted conclusion should linger in your readers’ minds, inspiring them to explore further or apply what they’ve learned.

Read more at Loovterapeut Epp Sussen